04/03/2026
🍀Haapsalu linnajuhid on kogukonnast võõrandunud.
Kui linna ühisel pidupäeval tekib tunne, et osa inimesi on kutsutud külalistena ja osa peremeestena, siis on midagi põhimõtteliselt valesti. Kahjuks ei näe linnavõim selles probleemi ega pea vajalikuks vabandada.
Tõenäoliselt kordub sama muster ka järgmisel aastal - peremeestele oma laud, teistele saal.
Allpool on ühe linnavolikogu liikme kirjeldus sellest õhtust. 👇
Külalisena sakste peol
Jaanuari lõpus laekus minu töömeilile kummaline kiri linnavalitsuse üldaadressilt. Ei adressaati, ei saatja nime. Lihtsalt: lugupeetud külaline, palume osalemisest teada anda hiljemalt 16. veebruariks 2026. Allpool järgnes kutse, taas pöördumisega „külaline“, milles teatati, et olen oodatud koos kaaslasega osalema Eesti Vabariigi 108. aastapäevale pühendatud peol 21. veebruaril Haapsalu kultuurikeskuses.
Ei ühtegi selgitust, kes kutsub. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on linnapea ja volikogu esimehe vastuvõtuga, kus antakse üle ka linna tunnustused. Kuna olen linnavolikogu liige, järeldasin, et küllap oli see kutse siiski mulle mõeldud. Külakutse on alati meeldiv. Hiljem sain aga teada, et kümne euro eest oli võimalik endale samuti „külalise“ staatus soetada.
Aktus ise oli lihtne ja vaoshoitud. Arvestades majanduslikult keerulist aega, olnukski liialdus teha midagi ülepaisutatult kulukat. Korraldajad väärivad selle eest tunnustust. Noored tantsurühmast „Läki tantsule“ esinesid südamlikult ja siiralt. Linnapea kõnest kuulsime taas, miks ta soovis linnapeaks saada, ning volikogu aseesimees jätkas valimiseelse „Terve Haapsalu“ manifesti ettelugemist.
Pidulik šampuseklaaside kokkulöömine kulges tavapäraselt. Tehti pilte, vahetati mõtteid, suheldi linna inimestega. Saal ei olnud siiski täis – pool ruumist jäi tühjaks. See tekitas paratamatult küsimuse, miks mitmed väärikad ja teenekad inimesed, kes varasematel aastatel olid kutse saanud, seekord kutsest ilma jäid.
Peo jätkudes mängis rõdusaalis ansambel. Mingil hetkel tuli keegi ja ütles: „Mine vaata, kuidas saksad pidu peavad.“ See, mida nägin, mõjus kainestavalt. Rõdule oli kaetud p**k, valge linaga laud. Selle ümber istusid linnajuhid ja erakonna Isamaa liikmed. Laua otsas aukohal istus riigikogu liige Karilaid. Kui all saalis piirdus enamik külalisi ühe või kahe pokaali šampanjaga, siis rõdul seisis pudeleid reas.
Ma ei tea, kelle kulul need pudelid sinna lauale jõudsid. Loodan siiralt, et mitte maksumaksja rahast ega kuluhüvitistest. Ent kahtlus tekkis – ja see on juba probleem omaette.
Seal seistes sain selgelt aru, kelle peole mina ja teised linnakodanikud olid kutsutud. Või pileti ostnud.
Sellist demonstratiivset eraldumist ja võimupositsiooni esiletõstmist ei ole ma varem näinud. Avalik üritus, mis peaks ühendama kogukonda, ei tohi jätta muljet kahest eri tasandist – ühed rõdul, teised all saalis.
Kirjutan seda seetõttu, et võim ei ole privileeg, vaid vastutus. Valitud amet ei tee kellestki eliiti, eriti mitte siis, kui see võim on alles värskelt saadud. Soovin siiralt, et edaspidi ei korraldataks pidusid, kus osa külalisi on külalised ja osa peremehed. Meie linn väärib enamat.
Jaanuari lõpus laekus minu töömeilile kummaline kiri linnavalitsuse üldaadressilt. Ei adressaati, ei saatja nime. Lihtsalt: lugupeetud külaline, palume osalemisest teada anda hiljemalt 16. veebruariks 2026. Allpool järgnes kutse, taas pöördumisega „külaline”, milles teatati, et olen ood...