KIVESTU TUULIK
X = 6479826.33 Y = 380828.86
Kivestu tuuliku koordinaadid
Ajaloost Leht loodud Tagamõisa poolsaarel ühe vane
ma tuuliku heaks (vanuselt 3. Söömril olnud sisselõike järgi on ehitusaastaks 1781. Vanima kaardimaterjali tõestus on näha 1796 aasta Tagamõisa mõisamaade kaardil. Tuulik on ehitatud Kõruse küla talude nr 41-62 ühismaale Kivestu väljale, arvatavaks ehitajaks (või ehitustöö tellijaks) on läheduses asuva Kivestu Reinu talu (perekonnanimega Kõbin) eelkäija Kivestu Tooma poeg Jaak (Thoma Jaak 1781 aastal 33 a vana). Kuna ehitamise ajal läheduses rohkem tuulikuid ei olnud, siis arvatavasti kasutasid seda ka teised läheduses olevad talud. 1782.a. neljanda hingerevisjoni järgi olid sealkandis Toffri od. Ohlo, Kirwi, Tönnise, Ohlometsa, Sacka talukohad. Vastavalt vajadusele ehitati sinna kanti (Kivestu ja Alakülla) hiljem veel 4 tuulikut. Vanim elusolev lähedalolevast Kivestu Reinu talust pärit inimene ja viimane tuuliku omanik Aino Noormaa (88) teab oma mäletamist mööda et seal tuulikus on möldrina toimetanud nii tema isa kui vanaisa ja enne seda ta ei teagi...millal tuulik tehtud seda samuti. Tuulikut olevat tema eluajal kasutanud lisaks Kivestu-Reinu talule veel Oolu talu. maailmasõda ja enne seismajäämist olevat olnud Tema isa Jüri Kõbin (Kivestu Reinu) ja Oolu Eedu (Eduard Raik, kes läks perega elama Oolu talusse Põlma vabadikukohalt, sest Oolu talu elanikud põgenesid Rootsi). Aino Noormaa mäletab ka seda, et 1947-48 olevat üks tuuliku tiib maha kukkunud ja siis see olevat uus pandud . Tuulik jäi seisma pärast seda, kui poest jahu saama hakati ja siis hakkas ka tuulik lagunema (1960. aastad), tol ajal olevat tema mees Oskar ehitanud Siitse talu hoovile elektriveski, kus ümbruskonna õllemeistrid magesid jahvatada lasid. Tehniline pool
Kõruse küla Kivestu-Reinu talu tuulik on vanuselt kolmanda säilinud Saaremaa tuulikuna (ehit 1781) kaheldamatult kultuuriväärtuslik oma konstruktsiooniliste lahenduste ja arhailisuse poolest. Teised samas vanusekategoorias tuulikud on juba kõik muinsuskaitse all. 18. sajandist on säilinud üldse kokku vaid 3 Saaremaa pukktuulikut (teised kaks on Atla Saksa-Pärdi, ehitatud 1701.a ja Viltina Villemi tuulik, ehitatud 1880.aastatel). Kivestu-Reinu pukktuulik on algusest peale terviklikult kavandatud ja lõplikult viimistletud konstruktsioonidega tuulik, mille suure tõenäosusega ehitas keegi kohalik Lääne-Saaremaa tuulikumeister. Tuuliku ehitusel ei ole teadaolevalt ära kasutatud vanemate tuulikute detaile, nagu on Saaremaa tuulikutele üldiselt tüüpiline. Nimelt mõisaajal kehtis baltisaksa mõisnike poolt kehtestatud privileeg - Tuulikuehituskeeld ütleb, et uute tuulikute ehitamine on keelatud; kui aga kusagilt saab vana tuuliku äravedamiseks, siis on tuulikuehituseks mõisniku luba käes. Kivestu tuuliku kivijala sees olnud alumised raampakud koosnesid tõepoolest ühest vanast tiivavõllist ja kahest põlvepakust, mis olid sekundaarse kasutuse leidnud alusraami pakkudena, kuid need võivad olla ka sellesama 1781. aastal ehitatud Kivestu-Reinu tuuliku detailid, mis mõne 19. sajandi kapitaalremondi käigus on pandud kivijala sisse alusraamiks. Tuuliku kerekonstruktsioonis ja sisseseades võib kõiki detaile pidada siiski üheaegseks. Tuulik on tüüpiline ühe paari veskikividega lihtjahu pukktuulik, milles jahude sortimist ei toimunud. See tähendab, et veskikivide vahelt läbi käinud vili langes läbi jahutoru jahukasti ja jahude sõelumist tuulikus sees ei toimunud.
18. sajandi lõpul tuulikuehitusel kasutatud töövõtted erinevad oluliselt sajand hiljem kasutatud lahendustest. Kivestu-Reinu tuulik on ehitatud kivikülviga kaetud karjamaale muust maapinnast mõnevõrra kõrgemale nukile. Tuuliku emapuu on rammitud tugevasti maasse – alusraami pakkude kõdunenud osi eemaldades puhastati ja eemaldati kivijala sisemus 1m maapinna tasemest allapoole, kuid emapuu seisis vankumatult omal kohal millimeetritki liikumata. Suulise traditsiooni kohaselt pandi vanasti tuulikuehitusel emapuu otsa alla hõbemünt, et kaitsta tuulikut kurja eest. Antud tuuliku hõbemünt peaks siis asuma ligi 2m maapinna tasemest allpool. Harilikult oli emapuu otsa all ka veel kiviplaat, kuhu sammas toetus. Väärib tähelepanu, et see on kaks korda sügavam vundament, kui valmistatakse tänapäevastele elumajadele. Tuuliku kivijalas asusid kahed alusraami pakud kohakuti. Allpool varasemad, mis olid valmistatud vanadest põlvepakkudest ja vanast tiivavõllist (sekundaarne alusraam); pealpool uuemad, kus oli ära kasutatud üks endisaegne sadamakai palksalve detail (tertsiaarne alusraam). Hilisem remont oli läbi viidud kiiruga, jättes varasema remondi aluspakud kivijala sisse alles. Hilisema remondiga oli üheks titsiks ära kasutatud ka jupike vanast tiiva-aardamist. Seega on kaasajal tuulikule valmistatud juba neljas alusraam. Tuulikul esineb vähelevinud külgmiste pikkade diagonaalidega keretüüp, tuuliku põrandalaudised on paigaldatud puitpunnidega, tuulikul esineb vanatüüpi suurratas; tuuliku murispuude, põlvepakkude, sarikate ja tiivavõlli paaride otsad on rikkalikult profileeritud. Lisaks eelnevale on tuuliku söömri alumine serv kaunistatud hammassakk sisselõikega, mis on omane teadaolevalt vaid Kõruse küla tuulikutele. Tuuliku taastamine sai alguse 2011. aastal, kui virnastati tuuliku ümberkukkunud rusud. 2014. aastal taastatakse Kohaliku Omaalgatuse Programmi vahenditest koolituse käigus tuuliku kivijalg. Tuulik taastati 2015 aastal Altia Eesti poolt pukktuulikute taastamise programmis.
2016 aastal on plaanis Leader toetusega seada tuulik töökorda, st jahu jahvatama.
2018. aastast on tuulik jahvatusvõimeline, st korraliku tuule puhul on võimalik jahvatada. Tuuliku taastamist koordineerib omanik Jaanus Tahk, tel 5209159
ja MTÜ Saaremaa Vanade Maastike Kaitse Ühing, tel 5238528
