04/05/2026
Meie sünnipäevanädal on läbi saanud. Üksteist aastat vana olemine on toredalt omapärane. Osaliselt oled veel laps mis laps, vähemalt vanemad ütlevad nii. Samas ise arvad, et oled täitsa suureks saanud. Igatahes on meie kool nüüd sama vana, kui üks keskmine viiendik.
Sünnipäeva puhul toimus meil juba traditsiooniks saanud Playbox, järjekorras kuues. Kõlas seitse lugu, mida hindas rahvusvaheline žürii. Kui selleaastasel Playboxil kõlanud lauludest pärit sõnad teksti sisse panna, siis saab kogu selle värgi lühidalt kokku võtta nii:
Why didn't you wake me up? Kui ometigi näod, keda poleks oodanud, kõik on siin. Ju olen ma liialt, liialt scrollinud. Ja nüüd mul on miskit ellu vaja, sest kõik uus on vana. Nii et dance for me, dance for me, dance for me, oh-oh. Kusjuures ära unusta, et hands off, Gabriela, Gabriela. Kõik kes jäänud külma kätte oodatud on sooja. On ju leto svet, eto leto svet. Igal juhul on olemas pool praamipiletit. Ma rohkemat ei taha. Ja tulebki öelda goodbye to yesterday.
Üks sünnipäevakink, mis tõeliselt head meelt teeks, oleks kiusamise kadumine meie koolist. Tänasel rahvusvahelisel kiusamisvastasel päeval, ehk roosa särgi päeval, oli ka meie koolis riietuses roosat näha rohkem kui tavalisel päeval. Äkki ühel päeval saame öelda, et meie kõige parem sünnipäevakink on kohale jõudnud, ning koolis ei tunne enam mitte keegi end kiusatuna.
