aastal. Samas kohas võis varem asuda eestlaste muinaslinnus. 14. sajandil asuti linnust laiendama ja sellest kujunes oma keskse asukoha tõttu oluline sõjaline tugipunkt. Viimased suuremad kindlustustööd tehti 16. sajandi lõpul. Linn ja linnus said rängalt kannatada Rootsi-Poola sõjas, misjärel jäi linnus varemetesse. Vallimägi korrastati ja linnuse peatorn (P**k Hermann ehk Paide Vallitorn) restau
reeriti 19. Taganevad Nõukogude Liidu väed lasid Vallitorni aga 1941. aastal õhku. Tänapäeval on linnuse peatorn taastatud ja seal tegutseb Ajakeskus Wittenstein. Paide Vallimäele rajatud ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivimaa ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivimaa ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimeseks kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem P**k Hermann)[1], kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud.[2]
Paide linnusest kujunes Liivimaa ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291. aastal linnaõigused[1]. 14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses.[1] Piiskop jäeti ellu. Kaitseliidu Järva maleva rinnamärgi kirjelduse järgi olid kuningate nimed Vootele, Murdja, Hundipea ja Meeme. Murdja viimased sõnad olevat olnud: “Sinu eest, Eesti vabadus...”[3]. 14. sajandi lõpus ehitati linnus taas põhjalikult ümber[1]. Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik
Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558 piirasid Paidet vene väed Aleksei Basmanovi juhtimisel, kuid ei suutnud linnust vallutada. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.[4]
Vene väed piirasid Paidet taas 1560, kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.[5] 1562 läks Paide koos muude allesjäänud Liivimaa ordu valdusega Poola võimu alla. Samal aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ja sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.[6]
1571 piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada.[7] 1573 vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ja linnuses viibinud isikud. Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ja küpsetati tulel surnuks.[8]
1581 vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ja Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.[9] 1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida.[1]
1599 tekkisid linnuse garnisonis rahutused, mille põhjuseks oli maksmata palk ja kehv riietusega varustamine. Kiiruga saadeti Paidesse uus linnusekomandant, palgaraha ja riideesemed sõduritele. Viimased koguti Tallinna elanikelt.[1]
Paide linnus mängis olulist rolli ka 1600 alanud Poola-Rootsi sõjas. 1600. aasta sügisel oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter.[10] Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601. aasta alguses.[11]
1602 piirasid Paidet Poola väed Krooni suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ja sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604 toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks[12] ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).[13]
1608 langes Paide linnus taas rootslaste kätte.
1636 kustutati sõdades kannatada saanud ja vanamoodne Paide linnus kindluste nimekirjast ning osa selle kaitserajatisi hävitati.[1] Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ja Paide kaotas senised linnaõigused.[14]
Hilisem ajalugu
1895–1897 restaureeriti Paide linnuse peatorn P**k Hermann ja läänepoolne väravaehitis arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi järgi ja korrastati Vallimägi.[15]
1941 lasid taganevad Nõukogude väed Vallitorni õhku. Torn taastati ja avati külastajaile 23. aprillil 1993.[16] 2009 algasid Vallimäe ja Vallitorni rekonstrueerimistööd.[17]
Ehituslugu
Asukoht
Linnus rajati Paide Vallimäele, millele pakkusid looduslikku kaitset sood, metsad ja Pärnu jõgi. On oletatud, et samas kohas asus varem eestlaste linnus.[1]
Linnuse peatorni geograafilised koordinaadid on 58° 53′ 22″ N, 25° 34′ 20″ E. Esialgsed ehitised
P**ka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30 m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3 m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ja hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks.[2]
Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ja seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena. Teisel korrusel paiknes tellistest laotud küttekolle. Samalt korruselt algas müüritrepp, mida mööda pääses ülemistele korrustele, samuti asus seal uks, mis oli ainuke väljapääs tornist. Kuna uks asus maapinnast 10 meetri kõrgusel, oli see vaenlastele rasketi kättesaadav. Vallitorni kolmandat korrust kattis palkidele toetuv puitlagi ja neljandat kuplitaoline võlvlagi. Torni kahest viimasest korrusest pole kindlaid teadmisi, kuna need rekonstrueeriti 1895–1897 ilma teadusliku põhjenduseta. Villem Raami hinnangul piiras linnuse territooriumi esialgu püstpalkidest tara.[2]
Linnuse võimsast peatornist kujunes Paide sümbol ja seda kujutati linna vapil juba 1441. Tänapäeval on Vallitorni kujutatud nii Paide linna kui ka Järva maakonna vapil.
Ümberehitustööd 14. sajandil
14. sajandil asuti Paide ordulinnust moderniseerima ning see ehitati ümber konvendihoone tüüpi linnuseks. Armin Tuulse järeldas 1939. aasta arheoloogiliste proovikaevamiste põhjal, et konvendihoonest ehitati välja üksnes lõuna- ja põhjatiib, kus paiknesid kabel ja kapiitlisaal. Linnuse peatorn asus kompleksi edelanurgas, idatiivas paiknes ilmselt refektoorium. Lõunaküljes asus torniga müür, mis sulges linnusekompleksi neljanda külje.[2]
Paide ordulinnuse kujunemine kastell-linnuseks
Seoses tulirelvade kasutuselevõtuga toimus Vana-Liivimaa linnuseahitektuuris murrang. Palgasõdurite osakaalu suurenemisega muutus konvendihoone tähtsusetuks ning asuti rajama kastell-linnuseid, mis suutsid mahutada rohkem sõdureid.[2] Ümber Paide linnusekompleksi rajati korrapärane ristkülikukujuline ringmüür, mille siseküljele ehitati mitmeid hooneid. Linnusesse pääses läbi kahe värava: Veevärav asus vana linnuse kirdenurgas ning seda kaitses eelvärava Püssirohutorn. Ka ringmüüriga kindlustatud põhjapoolsesse eeslinnusesse pääses läbi Veevärava eelkaitse ala. Paide ordulinnuse peavärav paiknes kindluse lääneküljel. Linnuse ringmüüri ehitati hiljem korduvalt kõrgemaks. Lisaks põhjapoolsele eeslinnusele asus kindlustatud eeslinnus ka läänepoolse vallikraavi välisküljel.[2]
Bastionide rajamine ja viimased uuendused
16. sajandil tõusis tulirelvade tähtsus ning linnuseid ja linnu hakati kindlustama bastionitega. 1585. aasta paiku ümbritseti ka Paide linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See jäi viimaseks katseks Paide linnust moderniseerida.[1]
Arheoloogilised uuringud Paide ordulinnuses
1939 tegi Armin Tuulse Paide ordulinnuses arheoloogilisi proovikaevamisi.[2] 1985 sooritati väljakaevamisi ruumis III, mis paikneb linnuse Läänevärava juures ja konvendihoone kirdenurgas. Leiumaterjal aastatest 1985–1990 on võrdlemisi väiksearvuline, leiti peamiselt graapeneid, kahleid, metallesemeid, keraamikat ja suurtükikuule. Kogu materjal pärineb 16.–17. sajandist.[2]
Toonastel kaevamistel avastati, et Vallitorniga samal ajal rajati ka sellest idapoole kulgev müür. See annab alust oletada, et Paide ordulinnust ei pruugitud rajada tornlinnusena.[2]
Ruum III uurimisest selgus, et ehitis rajati pärast idamüüri valmimist ja selle seinte ehitamisel kasutati lisaks paekivile ka rohkesti telliseid. Ehitise põranda kõrgust muudeti selle eksisteerimise ajal, mistõttu tehti muutusi ka sissepääsuks oleva trepikäigu juures. Sissepääsust lõuna suunas asus hoone seinas hüpokaust. Ruum III kultuurikihtide järgi määrati kindlaks, et hoones oli esinenud vähemalt kaks puidust põrandat. Puiduproovide järgide dateeriti põrandad ajavahemikku 1440–1620.[2]
1986 uuriti ruumi IV, mis moodustas Läänevärava ühe osa. 1989 leiti samast ruumist 678 münti.[2] 1989 tehti ehitus-arheoloogilised väliuuringud sooviga leida tõestust väitele, et Paide linnust ei rajatud tornlinnusena. Uuriti linnuse loodenurka, kuhu Samuel Waxelbergi 1683 koostatud plaanil on märgitud neljakandiline ehitis. Linnuse loodenurgas paikneva ida–läänesuunalise müüri idaotsa kaevati šurf, millest selgus, et müür jätkub idasuunas ja sellega liitub põhja–lõunasuunaline müür. Pinnasest leiti katusekivide ja keskaegse aknaklaasi tükke. Tollaste uuringute ajal leiti veelgi müürijäänuseid, mis viitavad bastionide-eelse kivilinnuse
