Wittenstein - Paide - Biały Kamień

Wittenstein - Paide - Biały Kamień Paide ordulinnus (saksa Weissenstein; alamsaksa Wittenstein) oli Liivimaa ordu rajatud linnus Järvamaal Paides. Paide Vallimäele hakati ordulinnust rajama 1265.

aastal. Samas kohas võis varem asuda eestlaste muinaslinnus. 14. sajandil asuti linnust laiendama ja sellest kujunes oma keskse asukoha tõttu oluline sõjaline tugipunkt. Viimased suuremad kindlustustööd tehti 16. sajandi lõpul. Linn ja linnus said rängalt kannatada Rootsi-Poola sõjas, misjärel jäi linnus varemetesse. Vallimägi korrastati ja linnuse peatorn (P**k Hermann ehk Paide Vallitorn) restau

reeriti 19. Taganevad Nõukogude Liidu väed lasid Vallitorni aga 1941. aastal õhku. Tänapäeval on linnuse peatorn taastatud ja seal tegutseb Ajakeskus Wittenstein. Paide Vallimäele rajatud ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivimaa ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivimaa ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimeseks kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem P**k Hermann)[1], kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud.[2]

Paide linnusest kujunes Liivimaa ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291. aastal linnaõigused[1]. 14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses.[1] Piiskop jäeti ellu. Kaitseliidu Järva maleva rinnamärgi kirjelduse järgi olid kuningate nimed Vootele, Murdja, Hundipea ja Meeme. Murdja viimased sõnad olevat olnud: “Sinu eest, Eesti vabadus...”[3]. 14. sajandi lõpus ehitati linnus taas põhjalikult ümber[1]. Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik

Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558 piirasid Paidet vene väed Aleksei Basmanovi juhtimisel, kuid ei suutnud linnust vallutada. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.[4]

Vene väed piirasid Paidet taas 1560, kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.[5] 1562 läks Paide koos muude allesjäänud Liivimaa ordu valdusega Poola võimu alla. Samal aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ja sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.[6]

1571 piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada.[7] 1573 vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ja linnuses viibinud isikud. Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ja küpsetati tulel surnuks.[8]

1581 vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ja Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.[9] 1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida.[1]

1599 tekkisid linnuse garnisonis rahutused, mille põhjuseks oli maksmata palk ja kehv riietusega varustamine. Kiiruga saadeti Paidesse uus linnusekomandant, palgaraha ja riideesemed sõduritele. Viimased koguti Tallinna elanikelt.[1]

Paide linnus mängis olulist rolli ka 1600 alanud Poola-Rootsi sõjas. 1600. aasta sügisel oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter.[10] Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601. aasta alguses.[11]

1602 piirasid Paidet Poola väed Krooni suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ja sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604 toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks[12] ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).[13]

1608 langes Paide linnus taas rootslaste kätte.

1636 kustutati sõdades kannatada saanud ja vanamoodne Paide linnus kindluste nimekirjast ning osa selle kaitserajatisi hävitati.[1] Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ja Paide kaotas senised linnaõigused.[14]

Hilisem ajalugu

1895–1897 restaureeriti Paide linnuse peatorn P**k Hermann ja läänepoolne väravaehitis arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi järgi ja korrastati Vallimägi.[15]

1941 lasid taganevad Nõukogude väed Vallitorni õhku. Torn taastati ja avati külastajaile 23. aprillil 1993.[16] 2009 algasid Vallimäe ja Vallitorni rekonstrueerimistööd.[17]

Ehituslugu
Asukoht

Linnus rajati Paide Vallimäele, millele pakkusid looduslikku kaitset sood, metsad ja Pärnu jõgi. On oletatud, et samas kohas asus varem eestlaste linnus.[1]

Linnuse peatorni geograafilised koordinaadid on 58° 53′ 22″ N, 25° 34′ 20″ E. Esialgsed ehitised

P**ka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30 m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3 m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ja hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks.[2]

Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ja seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena. Teisel korrusel paiknes tellistest laotud küttekolle. Samalt korruselt algas müüritrepp, mida mööda pääses ülemistele korrustele, samuti asus seal uks, mis oli ainuke väljapääs tornist. Kuna uks asus maapinnast 10 meetri kõrgusel, oli see vaenlastele rasketi kättesaadav. Vallitorni kolmandat korrust kattis palkidele toetuv puitlagi ja neljandat kuplitaoline võlvlagi. Torni kahest viimasest korrusest pole kindlaid teadmisi, kuna need rekonstrueeriti 1895–1897 ilma teadusliku põhjenduseta. Villem Raami hinnangul piiras linnuse territooriumi esialgu püstpalkidest tara.[2]

Linnuse võimsast peatornist kujunes Paide sümbol ja seda kujutati linna vapil juba 1441. Tänapäeval on Vallitorni kujutatud nii Paide linna kui ka Järva maakonna vapil.

Ümberehitustööd 14. sajandil

14. sajandil asuti Paide ordulinnust moderniseerima ning see ehitati ümber konvendihoone tüüpi linnuseks. Armin Tuulse järeldas 1939. aasta arheoloogiliste proovikaevamiste põhjal, et konvendihoonest ehitati välja üksnes lõuna- ja põhjatiib, kus paiknesid kabel ja kapiitlisaal. Linnuse peatorn asus kompleksi edelanurgas, idatiivas paiknes ilmselt refektoorium. Lõunaküljes asus torniga müür, mis sulges linnusekompleksi neljanda külje.[2]

Paide ordulinnuse kujunemine kastell-linnuseks

Seoses tulirelvade kasutuselevõtuga toimus Vana-Liivimaa linnuseahitektuuris murrang. Palgasõdurite osakaalu suurenemisega muutus konvendihoone tähtsusetuks ning asuti rajama kastell-linnuseid, mis suutsid mahutada rohkem sõdureid.[2] Ümber Paide linnusekompleksi rajati korrapärane ristkülikukujuline ringmüür, mille siseküljele ehitati mitmeid hooneid. Linnusesse pääses läbi kahe värava: Veevärav asus vana linnuse kirdenurgas ning seda kaitses eelvärava Püssirohutorn. Ka ringmüüriga kindlustatud põhjapoolsesse eeslinnusesse pääses läbi Veevärava eelkaitse ala. Paide ordulinnuse peavärav paiknes kindluse lääneküljel. Linnuse ringmüüri ehitati hiljem korduvalt kõrgemaks. Lisaks põhjapoolsele eeslinnusele asus kindlustatud eeslinnus ka läänepoolse vallikraavi välisküljel.[2]

Bastionide rajamine ja viimased uuendused

16. sajandil tõusis tulirelvade tähtsus ning linnuseid ja linnu hakati kindlustama bastionitega. 1585. aasta paiku ümbritseti ka Paide linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See jäi viimaseks katseks Paide linnust moderniseerida.[1]

Arheoloogilised uuringud Paide ordulinnuses

1939 tegi Armin Tuulse Paide ordulinnuses arheoloogilisi proovikaevamisi.[2] 1985 sooritati väljakaevamisi ruumis III, mis paikneb linnuse Läänevärava juures ja konvendihoone kirdenurgas. Leiumaterjal aastatest 1985–1990 on võrdlemisi väiksearvuline, leiti peamiselt graapeneid, kahleid, metallesemeid, keraamikat ja suurtükikuule. Kogu materjal pärineb 16.–17. sajandist.[2]

Toonastel kaevamistel avastati, et Vallitorniga samal ajal rajati ka sellest idapoole kulgev müür. See annab alust oletada, et Paide ordulinnust ei pruugitud rajada tornlinnusena.[2]

Ruum III uurimisest selgus, et ehitis rajati pärast idamüüri valmimist ja selle seinte ehitamisel kasutati lisaks paekivile ka rohkesti telliseid. Ehitise põranda kõrgust muudeti selle eksisteerimise ajal, mistõttu tehti muutusi ka sissepääsuks oleva trepikäigu juures. Sissepääsust lõuna suunas asus hoone seinas hüpokaust. Ruum III kultuurikihtide järgi määrati kindlaks, et hoones oli esinenud vähemalt kaks puidust põrandat. Puiduproovide järgide dateeriti põrandad ajavahemikku 1440–1620.[2]

1986 uuriti ruumi IV, mis moodustas Läänevärava ühe osa. 1989 leiti samast ruumist 678 münti.[2] 1989 tehti ehitus-arheoloogilised väliuuringud sooviga leida tõestust väitele, et Paide linnust ei rajatud tornlinnusena. Uuriti linnuse loodenurka, kuhu Samuel Waxelbergi 1683 koostatud plaanil on märgitud neljakandiline ehitis. Linnuse loodenurgas paikneva ida–läänesuunalise müüri idaotsa kaevati šurf, millest selgus, et müür jätkub idasuunas ja sellega liitub põhja–lõunasuunaline müür. Pinnasest leiti katusekivide ja keskaegse aknaklaasi tükke. Tollaste uuringute ajal leiti veelgi müürijäänuseid, mis viitavad bastionide-eelse kivilinnuse

09/09/2023

Eesti Vabariigi teekond iseseisvusele oli keeruline ja täis vapraid inimesi, kes unistasid vabast riigist. Üks varajasi katseid luua Eesti Vabariik leidis aset 1905. aastal Koeru lähedal Vaali külas. See lugu räägib sellest, kuidas Vaali küla mehed eesotsas Hans Anton Schultzi ja Mart Jürman...

11/12/2020

Snapchatis levitatud videol on näha, kuidas poistekamp mängib jalgpalli, kasutades palli asemel siili.

15/06/2019
05/03/2019
22/10/2017

Kultusansambli Vennaskond liidrina tuntud luuletaja ja muusik Tõnu Trubetsky, kes esineb detsembris koos bändiga Berliini Trahteris Rakveres, rääkis Virumaa Teatajale eesti kultuurist ja oma hobist – lossidest.

06/04/2016
06/04/2016
06/04/2016
06/04/2016
Our castle's founder, Konrad von Mandern, was born around 1230. It is possible that the origin of his name ”Mandern” is...
06/04/2016

Our castle's founder, Konrad von Mandern, was born around 1230. It is possible that the origin of his name ”Mandern” is from the village of Mandern in the German state of Hessen, whose territory since 1971 has included Bad Wildungen. Other historical sources concerning the origin of von Mandern include references to the name ”Manstadt”.

In 1252, in Hessen, he enrolled in the Order of Brothers of the German House of Saint Mary in Jerusalem. The German or Teutonic Order (Latin: Ordo fratrum answers Sanctae Mariae Theutonicorum Hierosolymitanorum, Ordo Teutonicus) is an order of Catholic religious crusaders, founded during the Third Crusade in Palestine. Its origins are found in Akonas (or Accra) during the siege of that fortress (1189 – 1191), when Lubeck and Bremen traders and monks established the first war hospital for the care and treatment of sick and wounded crusaders, which was called the “German Hospital of St Mary in Jerusalem". This hospital’s order of monks gradually grew into an independent order – confirmed on February, 19, 1199 by Pope Innocent III. This order of nursing monks eventually evolved into a military order, the Teutonic Knights. At its head were the Hochmeister (Grandmaster), elected by the Generalkapitel (General Assembly). The Teutonic Order knights wore a white robe with a black cross. The Order failed in Palestine, driven out after the Christian forces were defeated.

The impact of the Teutonic Order in Europe increased over 1300-1400, and the Order played a substantial role in the subjugation of the pagan nations of Eastern Europe. As thanks for the hospitals it established, the Order received gifts of land in Germany, Hungary and elsewhere in Europe. Territories in Belgium, the Netherlands and Switzerland were added in 1220, and in Spain in 1230. However, the Order was unsuccessful in trying to establish these properties as a separate country, because the nature and essence of the Order was to crusade against infidels and deniers of Christ. In 1226 the Order answered Duke of Masovia’s call to participate in a battle with Baltic Old Prussians, and engaged in a bloody war which lasted for half a century. After the defeat of Brothers of the Sword at the Battle of Schaulen in 1236, the remnants of the Brothers were absorbed into the Teutonic Order , and a new branch was created – the Livonian Order. Konrad von Mandern was one of those young men from Germany who had chosen the life of a monk and crusader, and was sent to Livonia to fight the indomitable pagans.

It's difficult to know now why Konrad von Mandern would choose to link his life with the Order, but he was a a perfect brother knight of the Order, the kind the Order hoped for - young and healthy, descended from the nobility, and to knew how to handle weapons. Aristocrats were trained to handle weapons, and saw themselves born rulers, and their contemporaries saw them as good candidates for leadership positions. In any case, Konrad von Mandern had clearly proved himself capable, as in 1263 he was apppointed Master of the Livonian Order.

The previous Master, Werner von Breithauzen had resigned from his post in 1263. It was a politically difficult time, because in losing at the Battle of Durbe in 1260, where Grand Master of the Order Bernd von Hornhausen was also killed, Treniota, the Grand Duke of Lithuania, significantly set back the German Order’s military and strategic position in the region. The Order lost not only their Samigotian subjects (latvian: žemaiši), but also the Curonians (latvian: kurši) as well as the Semigalians (latvian: zemgale), and substantial areas populated by the Prussians. The problem was exaccerbated by regular Russian and Lithuanian forays into Livonia.

Konrad von Mandern continued his predecessor’s military policies – he strengthened the Order’s strategic position in Livonia, and acted with political foresight in taking advantage of the overthrow of Lithuanian King Mindauga from the throne and the subsequent internal instability in neighbouring countries. He achieved peace between the princes of Vitebsk and Polotsk (now in Belarus) which were politically dependent on Lithuania during this time. He renewed Livonia’s Tartu and Pernava cities (now in Estonia) which had been burned to the ground during the military conflict. Concurrently he went to war with the Curonians, invaded Dienvidkurzeme, and took control of several Curonian castles in order to renew the trade route from Lubeck to Reveli (now Tallin), which was vital to the existence of Livonia.

The fight against the intractable Zemgale tribe needed new support structures. As far back as 1241, Papal Legate Wilhelm of Modena had given the Livonian Order permission to build a stronghold at Lielupe. Construction on the strip of land between the Driksa and Lielupe Rivers only started in 1265, in the time of Master Konrad von Mandern. A Papal Bull dated May 25, 1266, issued by Pope Clement IV, pronounced the completion of the castle where Jelgava stands today.

The castle might initially have been simply a very large wooden house, which would account for the short construction time. This is implied by the term “Huss Mitowe” - in Low German “Huss” means house. The castle was rebuilt in the 14th century using rock and dolomite, giving it its characteristic convent shaping with four wings that surround the interior yard, and square corner towers. In the middle ages the castle was not only fundamentally different from an ordinary farmhouse, fulfilling significant defense functions, but, as in the case of the castle at Mitava, over time experienced substantial changes and modernisation. From the 13th to 16th centuries it evolved from a simple fortification to became representative of stone strongholds which, before the collapse of the Livonian Confederation in 1561, also had to epitomize the power of the German Order in the region.

In the period from the 13th to the 16th century, when Latvia’s territory included the Livonian confederation, the dominant power centres were the medieval castles. Castles assured not only military protection, but also concretely represented royal power. Although Mitava’s castle never became a medieval centre of political power in Livonia (as, for example, the Order's Master’s castles in Riga and Cesis,or the Archbishop of Riga’s castles at Koknese, Limbaži, and Rauna, as well as the Bishop of Kurzeme’s castle at Piltene), nevertheless in the fight against the Zemgalian tribes locally and the Zemgalian raiders from the Lithuania, it had a significant strategic military role in the region. It should also be noted that the creation of a network of German castles in the territory of Latvia was not only about occupying the land, but a means of disseminating European values, which meant primarily the entrenchment of Western Christianity or Catholicism in the region, as well as expansion of cultural and commercial relations with Western European. At the same time opportunities arose to acquire new technologies, tools, weapons, building materials and methods, as well as basic household items from Western Europe, which substantially changed the lives of the local population.

In time, a community grew up around the 1265-built Mītavas castle – Jelgava city - therefore this time period is credited with being the start of Jelgava, and Konrad von Mandern as Jelgava’s founder. In the beginning it was known as Mitava (German: Mitau), which may be related to the ancient Latvian word for ‘meet’ and ‘change’. The word ‘Jelgava’ in entomological literature raises significantly more disagreement. One theory is that the name ‘Jelgava’ might be descended from the Liban (or līvu) word ‘Jālgab’ which denotes an open populated area or city. But linguistic studies, analysing place names elsewhere in Latvia (for example, Jelgavkalns, Jelgavkrasti, Jaunjelgava, etc.) confirm that the word ‘Jelgava’ comes from the Latvian language, and means a place that is difficult to access because of surrounding obstacles. Consequently, it is not possible to come to any definitive conclusion, as the word over time might have undergone significant changes in different languages.

Balthasar Russow’s Chronicle of Livonia (1570’s) says of Konrad von Mandern’s reign: “This master built an excellent castle at Wittenstein Jarva (today known as Paide, Estonia) and Jelgava castle in Kurzeme. In the time of the Master someone struck Lithuanian ruler Mindaugas down like a dog; he received what he earned. This Master had had many wars with the Russians, and Curlanders and Samigotians. In these wars he lost 20 brothers of the Order and 600 soldiers and one other time another 10 brothers of the Order. After a 3 year reign he resign, citing old age, and traveled to Germany."

The Chronicle states that in 1266 Konrad von Mandern declined further involvement in the leadership of the Livonian Order on the grounds of his age, but it is more likely that he resigned as Master of the German Order in Livonia for some unknown reasons and returned to Germany. Historical sources cite that the ‘old age’ theory of his resignation does not withstand scrutiny, as he was about 36 years old at that time. In Germany he held various positions and continued to work there for almost another 30 years.

In 1268 von Mandern – as a former Master – participated in negotiations at Lubeck between the Danish king, the bishops of Karelia and Tervete, as well as all the Livonian landholders on the one side, and citizens of Lubeck on the other side, on how to enter into a peace agreement with the Novgorod Russians. On May 5th of the same year, an agreement was reached. Konrad von Mandern represented the interests of ‘all Livonia landholders’. This last apparently referred to the Archibishop of Riga, Kurzeme and Saaremaa bishops, as well as the German Order’s Master of Livonia, all of which collectively represented ‘power over land’ (Latin – dominum, German – Herrschaft).

At the end of his career, von Mandern returned again to the land of Hessen and temporarily (1285 – 1295) was Marburg’s (Marburg) commander and land commander Ballaihesenē (Ballei Hessen). Konrad von Mandern fulfilled the functions of his office almost to the end of his life, May 5th, 1295 (approx.). Jelgava’s historical founder Konrad von Mandern lived an unusually long and historically eventful life, dying at about 65 years of age.

Kristaps Kaktiņš, Museum Specialist


Literature and sources

1) Friedrich Benninghoven. Der livländ. Ordensmeister K. v. M., in: Hamburger mittel- u. ostdt. Forsch. VI, 1967.
2) Interaktīvā enciklopēdija Wikipedia. Šķirklis: Jelgava. Pieejams: http://lv.wikipedia.org/wiki/Jelgava (skatīts: 12.03.2015.)
3) Interaktīvā enciklopēdija Wikipedia. Šķirklis: Tranaitis. Pieejams: http://lv.wikipedia.org/wiki/Tranaitis (skatīts: 12.03.2015.)
4) Konstantīns K., "Latviešu etimoloģijas vārdnīca". Rīga, Avots. 2001.
5) Levāns A., Politiskās organizācijas modeļi viduslaiku Livonijā 13. – 16. Gadsimtā: manifestācijas un leģitimācijas formas. Latvieši un Latvija II sējums. Valstiskums Latvijā un Latvijas valsts – izcīnītā un zaudētā. Rīga, 2013.
6) Livonian Order of Knights / Order of the Brothers of the Sword. Pieejams: http://www.historyfiles.co.uk/KingListsEurope/EasternLivonianKnights.htm (skatīts: 16.03.2015.)
7) Mandern, Konrad Von. Deutschordensmeister, * um 1230, † 5.5.1295 (?). Pieejams: http://www.deutsche-biographie.de/sfz57609.html (skatīts: 16.03.2015.)
8) Milicers, K., Vācu ordeņa vēsture. Rīga, 2009.
9) Ose, I., Pilis kā Livonijas laika varas centri Latvijas teritorijā 13. – 16. gs. Latvieši un Latvija II sējums. Valstiskums Latvijā un Latvijas valsts – izcīnītā un zaudētā. Rīga, 2013.
10) Rusovs, B. Livonijas Kronika. Ed.Veispala tulkojums. Rīga, Valters un Rapa. 1926. Pieejams: http://old.historia.lv/ (skatīts: 11.03.2015.)

06/04/2016

Address

Veski 11
Paide
72713

Opening Hours

Wednesday 10:00 - 18:00
Thursday 10:00 - 18:00
Friday 10:00 - 18:00
Saturday 10:00 - 18:00
Sunday 10:00 - 18:00

Website

Alerts

Be the first to know and let us send you an email when Wittenstein - Paide - Biały Kamień posts news and promotions. Your email address will not be used for any other purpose, and you can unsubscribe at any time.

Contact The Organization

Send a message to Wittenstein - Paide - Biały Kamień:

Shortcuts

Share

Category

Our Story

Paide ordulinnus (alamsaksa Wittenstein; saksa Weissenstein) oli Liivimaa ordu rajatud linnus Järvamaal Paides. Paide Vallimäele hakati ordulinnust rajama 1265. aastal. Samas kohas võis varem asuda eestlaste muinaslinnus. 14. sajandil asuti linnust laiendama ja sellest kujunes oma keskse asukoha tõttu oluline sõjaline tugipunkt. Viimased suuremad kindlustustööd tehti 16. sajandi lõpul. Linn ja linnus said rängalt kannatada Rootsi-Poola sõjas, misjärel jäi linnus varemetesse. Vallimägi korrastati ja linnuse peatorn (P**k Hermann ehk Paide Vallitorn) restaureeriti 19. sajandi lõpul. Taganevad Nõukogude Liidu väed lasid Vallitorni aga 1941. aastal õhku. Tänapäeval on linnuse peatorn taastatud ja seal tegutseb Ajakeskus Wittenstein. Paide Vallimäele rajatud ordulinnus valmis esialgsel kujul 1265. aastal Liivimaa ordu maameister Konrad von Manderni valitsusajal. Kuna Stensby lepingu järgi ei võinud Liivimaa ordu Taani kuningas Valdemar II-le kuuluvale Järvamaale linnuseid ehitada, rajati paekivist kindlus Alempoisi territooriumile, vahetult vastu Järvamaa piiri. Esimeseks kindlusehitiseks Vallimäel võis olla võimas linnusetorn, mida tänapäeval tuntakse Paide Vallitornina (varem P**k Hermann)[1], kuid viimasel ajal toimunud arheoloogiliste uurimiste tulemused on selle tugeva kahtluse alla seadnud.[2] Paide linnusest kujunes Liivimaa ordu Järva foogti ja Paide komtuuri residents. Kindluse ümber tekkinud asula sai 1291. aastal linnaõigused[1]. 14. sajandil võeti linnuse juures ette suuremad ehitustööd, rajati kabel ja kapiitlisaal. 1343. aastal puhkes Jüriöö ülestõus ning 4. mail kogunesid ordumeister Burchard von Dreileben, Tallinna piiskop ja ülestõusnute juhid: neli kuningat ja neid saatvad kolm sulast, Paide linnusesse läbirääkimisi pidama. Eestlastest ülestõusnute esindajad hukati linnuses.[1] Piiskop jäeti ellu. Kaitseliidu Järva maleva rinnamärgi kirjelduse järgi olid kuningate nimed Vootele, Murdja, Hundipea ja Meeme. Murdja viimased sõnad olevat olnud: “Sinu eest, Eesti vabadus...”[3]. 14. sajandi lõpus ehitati linnus taas põhjalikult ümber[1]. Sõdade ajajärk ja Paide linnuse allakäik Liivi sõja ajal sai Paide sõjategevuses tugevasti kannatada. 1558 piirasid Paidet vene väed Aleksei Basmanovi juhtimisel, kuid ei suutnud linnust vallutada. Piiramise järel lahkus Paidest viimane Järva foogt Bernd von Smerten.[4] Vene väed piirasid Paidet taas 1560, kuid linnuse valitseja Caspar von Oldenbockum suutis rünnaku tagasi lüüa.[5] 1562 läks Paide koos muude allesjäänud Liivimaa ordu valdusega Poola võimu alla. Samal aastal piirasid linnust Rootsi väed Klas Kristersson Horni juhtimisel ja sundisid linnuse asevalitseja Johann Grolli kapituleeruma.[6] 1571 piirasid linna taas venelased, kuid ei suutnud seda vallutada.[7] 1573 vallutasid Moskva tsaaririigi väed Ivan IV enese juhtimisel Paide. Tapeti peaaegu kõik linnaelanikud ja linnuses viibinud isikud. Paide asevalitseja Hans Boy seoti ora külge ja küpsetati tulel surnuks.[8] 1581 vallutasid Rootsi väed Göran Boije, Johann von Koskulli ja Caspar von Tiesenhauseni juhtimisel Paide tagasi.[9] 1585. aasta paiku ümbritseti linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See oli viimane katse Paide linnust moderniseerida.[1] 1599 tekkisid linnuse garnisonis rahutused, mille põhjuseks oli maksmata palk ja kehv riietusega varustamine. Kiiruga saadeti Paidesse uus linnusekomandant, palgaraha ja riideesemed sõduritele. Viimased koguti Tallinna elanikelt.[1] Paide linnus mängis olulist rolli ka 1600 alanud Poola-Rootsi sõjas. 1600. aasta sügisel oli Paides hertsog Karli (hilisem Rootsi kuningas Karl IX) peakorter.[10] Karli abikaasa Kristina viibis Paides veel ka 1601. aasta alguses.[11] 1602 piirasid Paidet Poola väed Krooni suurhetman Jan Zamoyski juhtimisel ja sundisid linnuse kaitsjad kapituleeruma. 1604 toimus Paide ordulinnuse müüride all Paide lahing, milles Poola väed lõid Leedu välihetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel Rootsi vägesid. Lahingut peeti niivõrd oluliseks, et Chodkiewicz ülendati lahingu järel Leedu suurhetmaniks[12] ning Rootsi vägesid juhtinud Arvid Eriksson Stålarm mõisteti surma (kuigi surmaotsust ei viidud täide).[13] 1608 langes Paide linnus taas rootslaste kätte. 1636 kustutati sõdades kannatada saanud ja vanamoodne Paide linnus kindluste nimekirjast ning osa selle kaitserajatisi hävitati.[1] Linnusevaremed ja neid ümbritsev linn annetati Mäo mõisnikule Lennart Torstensonile, ja Paide kaotas senised linnaõigused.[14] Hilisem ajalugu 1895–1897 restaureeriti Paide linnuse peatorn P**k Hermann ja läänepoolne väravaehitis arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi järgi ja korrastati Vallimägi.[15] 1941 lasid taganevad Nõukogude väed Vallitorni õhku. Torn taastati ja avati külastajaile 23. aprillil 1993.[16] 2009 algasid Vallimäe ja Vallitorni rekonstrueerimistööd.[17] Ehituslugu Asukoht Linnus rajati Paide Vallimäele, millele pakkusid looduslikku kaitset sood, metsad ja Pärnu jõgi. On oletatud, et samas kohas asus varem eestlaste linnus.[1] Linnuse peatorni geograafilised koordinaadid on 58° 53′ 22″ N, 25° 34′ 20″ E. Esialgsed ehitised P**ka aega oletati, et esimese kaitserajatisena ehitati Vallimäele kaheksakandiline tornlinnus, kuid 1980. aastatel läbiviidud arheoloogilised uuringud näitasid, et torni vundament külgnes müüri vundamendiga, mis näitas, et torn ei pruukinud olla esimene ehitis. Torn oli umbes 30 m kõrgune ja selle müürid olid kuni 3 m paksused. Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik ja hea kvaliteediga paekivi. Tõenäoliselt asusid linnuse territooriumil ka ajutised puitehitised, kuna tornlinnus polnud sobilik püsivaks elupaigaks.[2] Torn oli esialgu kuuekorruseline. Alumist korrust kasutati keldri või aidana. Torni teist korrust katsid kilpkaartele toetuvad võlvid ja seda võidi kasutada ajutiste eluruumidena. Teisel korrusel paiknes tellistest laotud küttekolle. Samalt korruselt algas müüritrepp, mida mööda pääses ülemistele korrustele, samuti asus seal uks, mis oli ainuke väljapääs tornist. Kuna uks asus maapinnast 10 meetri kõrgusel, oli see vaenlastele rasketi kättesaadav. Vallitorni kolmandat korrust kattis palkidele toetuv puitlagi ja neljandat kuplitaoline võlvlagi. Torni kahest viimasest korrusest pole kindlaid teadmisi, kuna need rekonstrueeriti 1895–1897 ilma teadusliku põhjenduseta. Villem Raami hinnangul piiras linnuse territooriumi esialgu püstpalkidest tara.[2] Linnuse võimsast peatornist kujunes Paide sümbol ja seda kujutati linna vapil juba 1441. Tänapäeval on Vallitorni kujutatud nii Paide linna kui ka Järva maakonna vapil. Ümberehitustööd 14. sajandil 14. sajandil asuti Paide ordulinnust moderniseerima ning see ehitati ümber konvendihoone tüüpi linnuseks. Armin Tuulse järeldas 1939. aasta arheoloogiliste proovikaevamiste põhjal, et konvendihoonest ehitati välja üksnes lõuna- ja põhjatiib, kus paiknesid kabel ja kapiitlisaal. Linnuse peatorn asus kompleksi edelanurgas, idatiivas paiknes ilmselt refektoorium. Lõunaküljes asus torniga müür, mis sulges linnusekompleksi neljanda külje.[2] Paide ordulinnuse kujunemine kastell-linnuseks Seoses tulirelvade kasutuselevõtuga toimus Vana-Liivimaa linnuseahitektuuris murrang. Palgasõdurite osakaalu suurenemisega muutus konvendihoone tähtsusetuks ning asuti rajama kastell-linnuseid, mis suutsid mahutada rohkem sõdureid.[2] Ümber Paide linnusekompleksi rajati korrapärane ristkülikukujuline ringmüür, mille siseküljele ehitati mitmeid hooneid. Linnusesse pääses läbi kahe värava: Veevärav asus vana linnuse kirdenurgas ning seda kaitses eelvärava Püssirohutorn. Ka ringmüüriga kindlustatud põhjapoolsesse eeslinnusesse pääses läbi Veevärava eelkaitse ala. Paide ordulinnuse peavärav paiknes kindluse lääneküljel. Linnuse ringmüüri ehitati hiljem korduvalt kõrgemaks. Lisaks põhjapoolsele eeslinnusele asus kindlustatud eeslinnus ka läänepoolse vallikraavi välisküljel.[2] Bastionide rajamine ja viimased uuendused 16. sajandil tõusis tulirelvade tähtsus ning linnuseid ja linnu hakati kindlustama bastionitega. 1585. aasta paiku ümbritseti ka Paide linnus muldvalliga ja selle nurkadesse rajati bastionid. See jäi viimaseks katseks Paide linnust moderniseerida.[1] Arheoloogilised uuringud Paide ordulinnuses 1939 tegi Armin Tuulse Paide ordulinnuses arheoloogilisi proovikaevamisi.[2] 1985 sooritati väljakaevamisi ruumis III, mis paikneb linnuse Läänevärava juures ja konvendihoone kirdenurgas. Leiumaterjal aastatest 1985–1990 on võrdlemisi väiksearvuline, leiti peamiselt graapeneid, kahleid, metallesemeid, keraamikat ja suurtükikuule. Kogu materjal pärineb 16.–17. sajandist.[2] Toonastel kaevamistel avastati, et Vallitorniga samal ajal rajati ka sellest idapoole kulgev müür. See annab alust oletada, et Paide ordulinnust ei pruugitud rajada tornlinnusena.[2] Ruum III uurimisest selgus, et ehitis rajati pärast idamüüri valmimist ja selle seinte ehitamisel kasutati lisaks paekivile ka rohkesti telliseid. Ehitise põranda kõrgust muudeti selle eksisteerimise ajal, mistõttu tehti muutusi ka sissepääsuks oleva trepikäigu juures. Sissepääsust lõuna suunas asus hoone seinas hüpokaust. Ruum III kultuurikihtide järgi määrati kindlaks, et hoones oli esinenud vähemalt kaks puidust põrandat. Puiduproovide järgide dateeriti põrandad ajavahemikku 1440–1620.[2] 1986 uuriti ruumi IV, mis moodustas Läänevärava ühe osa. 1989 leiti samast ruumist 678 münti.[2] 1989 tehti ehitus-arheoloogilised väliuuringud sooviga leida tõestust väitele, et Paide linnust ei rajatud tornlinnusena. Uuriti linnuse loodenurka, kuhu Samuel Waxelbergi 1683 koostatud plaanil on märgitud neljakandiline ehitis. Linnuse loodenurgas paikneva ida–läänesuunalise müüri idaotsa kaevati šurf, millest selgus, et müür jätkub idasuunas ja sellega liitub põhja–lõunasuunaline müür. Pinnasest leiti katusekivide ja keskaegse aknaklaasi tükke. Tollaste uuringute ajal leiti veelgi müürijäänuseid, mis viitavad bastionide-eelse kivilinnuse