16/08/2026
„Emme, praegu sa teeskled, et sa oled rõõmus,“ ütleb mu seitsmeaastane tütar mulle viimasel ajal. See lause peatab mind iga kord... päris valusalt.
Olen mõelnud, et lapsevanemana peaksin olema mina see, kes õpetab lapsele oma tundeid märkama, neid nimetama ja mitte varjama. Aga päris sageli on hoopis tema see, kes märkab hetke, mil minu „kõik on korras“ ei ole päriselt aus. Ja see tuletab mulle meelde, et alati ei peagi kõik korras olema.
Mõnikord ongi keeruline... mõnikord on valus... mõnikord püüan olla rõõmsam, tugevam ja rahulikum, kui ma tegelikult olen, sest emana tahaksin ju ka teda raskete tunnete eest kaitsta. Aga võib-olla ei tähenda kaitsmine alati seda, et peaksin oma tunded ära peitma. Võib-olla tähendab see ka oskust öelda: „Mul on praegu raske, aga see ei ole sinu süü ja me saame sellega hakkama.“
Emana pean olema valmis ka selliseid hetki temaga jagama. Mitte panema oma muresid tema kanda, vaid näitama, et ka kurbus, väsimus ja ebakindlus kuuluvad inimese elu juurde. Et neid ei pea häbenema ega rõõmsa näo taha peitma. Vahel unustan sügavalt hingata ja päriselt enda sisse vaadata. Siis vaatab Karo mulle otsa ja näeb mind selgemalt, kui ma ise sel hetkel oskan.
See tuletab mulle meelde ka seda, et vanem ei ole alati lihtsalt „vanem ja targem“. Vanemal on küll vastutus, aga tal ei ole alati kõiki vastuseid. Mõnikord oskab laps märgata midagi, millest täiskasvanu on õppinud mööda vaatama. Mõnikord õpetab laps vanemale ausust, kohalolu ja julgust tunnistada, et kõik ei ole korras.
Ja teinekord olen ma päriselt, täiesti ausalt rõõmus. Kõige rohkem just siis, kui oleme koos. Me ei pea olema igal hetkel täiusliku naeratusega vanemad. Me võime kasvada koos ka läbi keeruliste tunnete ja nende hetkede, mil kõik ei ole korras. "
- Reili Brandt
2026. aastal tähistame vanemluse aastat, et tuua vanemlus paremini nähtavale ja rääkida ausalt nii rõõmudest kui ka keerukatest hetkedest. Vaja pole täiuslikkust – tähtis on hooliv kohalolek, lapse huvidest lähtumine ja teadmine, et abi küsimine on loomulik osa vanemaks kasvamisest.
Foto: Jane Vogt-Jürjo