06/05/2026
Täna tähistasime meie keskuses saabuvat emadepäeva. Oma esimese etteaste tegi Heleriin Gunin, klaveril saatis Ülle Ulman. Emad, vanaemad ja vana-vanaemad – kolm põlvkonda armastust, hoolt ja elutarkust.
On olemas side, mida ei saa sõnades täielikult kirjeldada. See on pehme ja tugev ühtaegu, nähtamatu, kuid alati tuntav. See side algab ema südamest – esimesest hellast puudutusest, esimesest lohutavast pilgust, esimestest sõnadest, mis jäävad meid saatma kogu eluks.
Ema on see, kes hoiab ja kannab, kes märkab ka siis, kui me ise ei oska oma muret sõnastada. Tema armastus on vaikne jõud, mis annab kindluse ja turvatunde, kuhu iganes elu meid ka ei viiks.
Vanaema armastuses on eriline rahu ja aeglus. Seal on lood, mis on talletunud aastakümnetesse, soojus, mis tuleb kogemusest, ja hellus, mis ei kiirusta kuhugi. Vanaema kõrval tundub maailm alati pisut pehmem ja turvalisem.
Ja kusagil selle kõige sees on ka vana-vanaema – põlvkond, kelle tarkus ulatub ajast, mida me ise ei ole kogenud. Nende pilk on sügav ja mõistev, nende kohalolek kannab endas midagi ajatut. Nende kaudu elavad edasi meie juured, meie lood ja meie algus.
Need naised – emad, vanaemad ja vana-vanaemad – on meie elu vaiksed kangelased. Nende armastus ei vaja suuri sõnu, sest see väljendub igapäevastes väikestes tegudes, hoolivuses ja lõputus kannatlikkuses.
Hoiame neid oma südames, väärtustame nende kohalolekut ja ütleme neile sagedamini, kui palju nad meile tähendavad. Sest just nende armastus on see, mis hoiab maailma koos.
Head emadepäeva!
