30/05/2026
Ole teadlik
Kirjutasin Delfis ilmud Rasmus Raski (SDE) arvamusloole vastulause, kuid kahjuks oli Delfi nõus selle avaldama vaid osaliselt. Siin siis arvamusloo teine pool, mis peavoolumeedias avaldamisele ei läinud:
Rasmus Raski tegevus koos Jevgeni Ossinovski ja Kaarel Ojaga kvalifitseerub poliitiliseks korruptsiooniks?
Siit jõuamegi Raski argumendi kõige nõrgema kohani. Kui võtta aluseks põhimõte, et iga poliitiku, tema lähedase või erakonnakaaslasega seotud asutus muutub avalikku raha saades automaatselt korruptsiooni näiteks, siis ei jääks sellest loogikast puutumata ka Rask ise ega tema erakond.
On avalikult teada, et Tallinn ostis Riigi Kinnisvaralt ligi kolme miljoni euroga hoone, kus tegutseb Avatud Kool, mille asutamisega on seotud Rasmus Rask ning kus on õppinud sotsiaaldemokraatidest linnajuhtide lapsed. Samuti on avalikult arutatud Põhjatähe kooli üle, mille rajamine Karjamaa tänavale maksis linnale 14 miljonit eurot ning mille täituvuse ja otsuste kohta on linnapea palunud sisekontrollil hinnangu anda. Need asjaolud ei tee Raskist juriidiliselt korruptanti, küll aga tema enda sõnade järgi teevad temast „poliitilise korruptandi“. Need näitavad seda, kui ohtlikuks muutub tema enda pakutud mõõdupuu talle endale ja tema erakonnale. Raski mõõdupuu järgi on ta sotside suurim poliitiline korruptant.
Samasuguse küsimuse püstituse saab tõstatada Kaarel Oja puhul, kes eraldas vastutava abilinnapeana Tallinna Linnateatrile, kus töötab tema abikaasa, kümneid miljoneid eurosid. Eelarves seisnud 18 miljoni asemel 44,8 miljonit eurot. Võime küsida retooriliselt, kas miljonite, mitte tuhandete eest osteti kõige otstarbekamaid vahendeid? Või oli mõni neist lausa kullast? Lisaks kohandas vastutav abilinnapea Kaarel Oja Salme kultuurikeskust, kuhu kolis tema poolt varasemalt juhitud VabaLava, kes sai soodsa üürilepingu Salmesse. Endine abilinnapea surus selle isiklikult vastutava abilinnapeana läbi, spetsiaalseteks kohandusteks VabaLavale tehti korralikke lisakulutusi. Kui hakata Tallinna avalikke otsuseid hindama eeskätt selle põhjal, kelle abikaasa, sõber, endine kolleeg või erakonnakaaslane mõne asutusega seotud on, võib iga suurema investeeringu külge kleepida kahtlustuse.
Väikeses kogukonnas viib sugulaste ja tuttavate otsimine kiiresti rappa. Tallinnas tunnevad poliitikud, ametnikud, kultuuriinimesed, koolipidajad ja ühingute juhid paratamatult üksteist. Paljudel on abikaasa, laps, endine kolleeg või erakonnakaaslane mõnes asutuses, mis linnaga kokku puutunud. Ei saa teha järeldust, et iga selline kokkupuude on korruptsioon. Avalikus rahakasutuses peab seoseid deklareerima ja huvide konflikti vältima, kuid süüdistus vajab rohkemat kui perekonnanime või töökohta. Selles kontekstis on kõik seosed olnud avalikud ja läbi valgustatud.
Raski tekstis on tugev vastuolu. Ta tunnistab, et ratsakeskus on halvas seisus ja vajab lisavahendeid, kuid järeldab seejärel, et raha eraldamine tähendab poliitilist erikohtlemist. Sellise loogika järgi peaks linn vajaliku töö tegemata jätma ainult seetõttu, et objekti rentnikuga on seotud ebamugav nimi. Niisugune juhtimine ei lähtuks linna vara seisukorrast ega kasutajate vajadustest, vaid hirmust järgmise poliitilise rünnaku ees.
Linnavara ei tohi remontida salaja, sõpradele ega valikulise põhjendusega. Samal ajal ei tohi linnavara jätta remontimata üksnes seetõttu, et opositsioon näeb võimalust teha valimiseelne skandaal. Mõistlik mõõdupuu on lihtne: kas objekt kuulub linnale, kas töö on vajalik, kas otsus on läbipaistev, kas huvide konflikt on maandatud. Nendele küsimustele tuleb vastata. Sildistamine vastuseid ei asenda.
Kui Rasmus Rask soovib kehtestada Tallinna poliitikas uue standardi, mille järgi iga poliitiku lähedastega seotud asutus muutub avalikku raha puudutavas arutelus automaatselt kahtlaseks, tuleb seda standardit rakendada kõigile. Ka Avatud Koolile. Ka Linnateatrile. Ka sotsiaaldemokraatide valitsemisajal tehtud otsustele. Tõenäoliselt jõuaksime siis üsna kiiresti järelduseni, et selline standard ei otsi tõde, vaid toodab süüdistusi. Ehk on siinkohal paslik lisada, et kuuldavasti ei alanud Rasmus Raski rünnak Veskimetsa ratsakeskuse teemal tegelikult Delfi artiklist. Kuluaarides räägitakse, et sellele eelnesid sõnumid, milles Rask nõudis, et Riina Solman korrigeeriks oma seisukohta Avatud Kooli teemal ning lõpetas toonil, et rohkem ta seda paluma ei hakka. Kui poliitiline vastane ei allu survele, järgneb avalik artikkel korruptsioonisüüdistusega. Vähemalt selline mulje sellest ajajoonest jääb.
Veskimetsa ratsakeskuse puhul tuleb avaldada tööde loetelu, põhjendada maksumust ja näidata, kuidas investeering jääb linna varasse. Enne kellegi poliitiliseks korruptandiks nimetamist peaks kriitik siiski vaatama, kas tema enda loogika ei löö järgmisena vastu teda ennast. Ei ole õige, et enda erakonnakaaslaste ja lähedaste puhul räägitakse avalikust huvist, aga vastase puhul korruptsioonist juba enne, kui faktid on lõpuni laual.
Väitega „Kui poleks abilinnapea Riina Solmani, siis ratsabaas linnalt raha ei saaks“ paljastavad sotsid eelkõige selle, mis on nende prioriteedid. Ja ilmselgelt ei ole need hobused ega ratsutajad. Seda oli näha juba eelmise linnavalitsuse ajal, mil amortiseerunud ratsabaasi ohtlike elektrikilpide korrastamine ja hobuste pealt äralendavate katusetükkide parandamine oleks olnud nende võimuses. Kaarel Oja siiski vahetas abilinnapeana 60 000 euro eest ratsabaasis ära sealse põhiveetrassi ja sõlmis ise ka täiesti amortiseerunud taristu rendilepingu. Veetrass tekitas probleeme lisaks hobustele ka loomaaia loomadele. Seega tuleb välja, et rendile antava vara põhikonstruktsioonide tagamine on ka tema hinnangul linnavalitsuse asi.
Loe minu vastulause esimest poolt ➡️ https://arvamus.delfi.ee/artikkel/120587387
