23/06/2026
Esmaspäev, 23. juuni 1919, oli kuiv ja kerge tuulega kogu Põhja-Lätis. Sõda oligi läbi. Võidukat lõppu kujundanud tegelased said hiljem rahva mällu kinnistatud küll tänavanimedes, küll skultpuurides. Tõesti, Piip, Poska ja Tõnisson rääkisid oma ladusa suuvärgiga britid uimaseks ja nii saadi lõpuks ometi korralikke relvi.
Soots, Põdder ja Parts planeerisid ja kavandasid, kuidas nappide vahenditega ikkagi vastasele tuul alla teha. Loomulikult oli kõige kohal Laidoneri sõjaline taiplikkus.
Kuperjanov innustas oma isikliku eeskujuga ning surmapõlgureist gümnasistid tegid võimatust võimaliku. Neist kõigist räägima täna austuse ja tänuga.
Ja veel oli Artur Tooma-Hansu talust. Tal oli täpselt kolm klassi haridust ja sõjaväelist väljaõpet mitte üks minut. Artur oli pühendunud baptist. Seetõttu ja ta oma sõnadega: „Sõjariista ei või ma ligimese vastu mitte tõsta.”
Ometi läks ta vabatahtlikult ja lootes, et ehk õnnestub siiski kasulik olla. Niisiis anti talle pikkvanker ja kaks hobust. Nendega vedas Artur küll padrunikaste, küll toidukraami ja andis enda osa suure võidu heaks. Arturil ei ole ausammast, ega enda nimelist tänavat. Ometi mühab tänaõhtune võidutulest süüdatud jaanilõke natuke ka Arturi mälestuseks, olgugi et sõjariista ta ligimese vastu ei tõstnud.
