10/06/2026
Mihhail Kõlvart kirikuseadusest⬇️
"Riigikohus otsustas, et kirikute ja koguduste seadusemuudatused ei ole põhiseadusega vastuolus ning need muudatused võeti vastu."
"Eelmisel aastal pöördus president Karis riigikohtu poole, sest tema hinnangul tekitaks kirikute ja koguduste seadusemuudatuste mitmetähenduslik sõnastus õigusvaidlusi ning võib viia selleni, et põhiseadusevastaselt saaks hakata piirama kõigi ühingute vabadusi.
Riigikohus nõustus presidendiga, et kirikute ja koguduste seaduse muudatuste sõnastus on liialt ebamäärane ning otsus seaduse põhiseaduslikkuse üle ei olnud üksmeelne."
"On märkimisväärne, et kolmandik üldkogust, sh riigikohtu esimees Villu Kõve näevad jätkuvalt selles seaduses vastuolu põhiseadusega ning on vormistanud ka omapoolse eriarvamuse. Eriarvamuses toodi välja, et kuigi seadust saab kitsalt tõlgendada põhiseadusega kooskõlas olevana, siis tegelikult ei tohiks olla seaduses sedavõrd suurt tõlgendamisruumi ja käesoleva seadus ei ole sõnastatud minimaalselt nõutava täpsusega."
"Riigikohus omapoolse lahendusena kitsendas seaduse tõlgendust, mille kohaselt saab organisatsiooni tegevust lõpetada ainult siis, kui seal on riigile reaalne oht mitte abstraktne. See tähendab, et sellise ohu olemasolu ei saa järeldada ajaloolisest, sümboolsest ega kanoonilisest seosest."
"Teisisõnu tähendab see aga, et sisulised vaidlused on kogu teemal alles ees, kui seda seadust hakatakse rakendama. Ehk siis on loodud ebaselge seadus, mille sisu peab alles selguma kohtuistungitel. See ühtlasi tähendab, et valitsus lõi instrumendi, mille abil saab hakata rakendama halduskiusu ja koormama ühinguid menetlustega, nagu president Karis hoiatanud on."
"Samas sisu poolest me oleme tagasi nullpunktis. Ka varem andis seadusandlus õiguskaitseorganitele ja kohtusüsteemile võimaluse riigivastase tegevuse eest inimesi karistada ja organisatsioonide tegevuse lõpetada. Riigikohtu tõlgenduse alusel tekib kirikute ja koguduste seaduse muudatustega samasugune tulemus. Organisatsioonide tegevust saab lõpetada mitte automaatselt, vaid üksnes kohtuotsuse alusel ja aluseks võib olla ainult realne oht, nagu see oli ka seni."
"Seega kulutasid siseministeerium ja Riigikogu suure hulga aega ja ressurssi ning tegid seaduse, mis õiguslikus plaanis mitte midagi ei parandanud, vaid tekitas inimestele asjatut pinget. Puhuti üles suur võitlus, mis aga sisuliselt on taandunud üksnes minister Taro võitluseks Kuremäe nunnadega."
Riigikohus otsustas, et kirikute ja koguduste seadusemuudatused ei ole põhiseadusega vastuolus ning need muudatused võeti vastu.
Eelmisel aastal pöördus president Karis riigikohtu poole, sest tema hinnangul tekitaks kirikute ja koguduste seadusemuudatuste mitmetähenduslik sõnastus õigusvaidlusi ning võib viia selleni, et põhiseadusevastaselt saaks hakata piirama kõigi ühingute vabadusi.
Riigikohus nõustus presidendiga, et kirikute ja koguduste seaduse muudatuste sõnastus on liialt ebamäärane ning otsus seaduse põhiseaduslikkuse üle ei olnud üksmeelne. On märkimisväärne, et kolmandik üldkogust, sh riigikohtu esimees Villu Kõve näevad jätkuvalt selles seaduses vastuolu põhiseadusega ning on vormistanud ka omapoolse eriarvamuse. Eriarvamuses toodi välja, et kuigi seadust saab kitsalt tõlgendada põhiseadusega kooskõlas olevana, siis tegelikult ei tohiks olla seaduses sedavõrd suurt tõlgendamisruumi ja käesoleva seadus ei ole sõnastatud minimaalselt nõutava täpsusega.
Riigikohus omapoolse lahendusena kitsendas seaduse tõlgendust, mille kohaselt saab organisatsiooni tegevust lõpetada ainult siis, kui seal on riigile reaalne oht mitte abstraktne. See tähendab, et sellise ohu olemasolu ei saa järeldada ajaloolisest, sümboolsest ega kanoonilisest seosest.
Teisisõnu tähendab see aga, et sisulised vaidlused on kogu teemal alles ees, kui seda seadust hakatakse rakendama. Ehk siis on loodud ebaselge seadus, mille sisu peab alles selguma kohtuistungitel. See ühtlasi tähendab, et valitsus lõi instrumendi, mille abil saab hakata rakendama halduskiusu ja koormama ühinguid menetlustega, nagu president Karis hoiatanud on.
Samas sisu poolest me oleme tagasi nullpunktis. Ka varem andis seadusandlus õiguskaitseorganitele ja kohtusüsteemile võimaluse riigivastase tegevuse eest inimesi karistada ja organisatsioonide tegevuse lõpetada. Riigikohtu tõlgenduse alusel tekib kirikute ja koguduste seaduse muudatustega samasugune tulemus. Organisatsioonide tegevust saab lõpetada mitte automaatselt, vaid üksnes kohtuotsuse alusel ja aluseks võib olla ainult realne oht, nagu see oli ka seni.
Seega kulutasid siseministeerium ja Riigikogu suure hulga aega ja ressurssi ning tegid seaduse, mis õiguslikus plaanis mitte midagi ei parandanud, vaid tekitas inimestele asjatut pinget. Puhuti üles suur võitlus, mis aga sisuliselt on taandunud üksnes minister Taro võitluseks Kuremäe nunnadega.