30/01/2026
📖🇪🇪 Eesti kirjanduse päev
Täna tähistame eesti kirjanduse päeva – A. H. Tammsaare sünnipäeval.
Jagame sel puhul mõtteid eesti kirjanduse tähendusest, keele jõust ja sõna vastutusest.
Loone Ots:
Tammsaare sünnipäev… Eesti kirjanduse päev… Võiks teha uurimuse, kui paljud alla 30aastased on lugenud läbi „Tõe ja õiguse“ kõik viis osa. Enam pole ka ühtset koolikirjanduse nimistut, mis kohustaks kõiki Eesti õpilasi lugema üht ja sama raamatut, kas või meie tippromaani. Ja kui meie linnastunud aja lugeja seda alustabki, ei pruugi ta teada paljusid sõnugi, mis 100 aasta eest olid osa igapäevaelust. Mis on katariina (väikese tähega) või lõõg või toop või hobuseparisnik? Lugu päriselust: „Kõrboja peremeest“ lugenud gümnasist ei saanud aru, et Eevi, kes on mäletamisi keskmiktalu teenija, ei kannagi musta minikleiti valge põllekesega ja peas koketset tanu…
Nali naljaks – kirjandus peaks olema eestlasele tähtsaim kunstiliik. Ürgaegadest meie juurde jõudnud Sõna, suuline pärimus, on hoidnud me keele elava ja mõtte töös. Kui ikka orjanaisest rahvalaulik suudab mõelda välja rea „maa oli maksakarvaline“, siis on see võib-olla kõrgem tase kui osata laitmatut ladina keelt. „Vihm räägib ladina keelt“ ütleb Betti Alver – ja tõlkida seda mõnda teise keelde on võimatu. Mõelgem, kui rikkad me oleme!
Meie iseolemisele on aluse pannud kirjanikud, olgu nad luuletanud oode või loonud eepost või kirjutanud isamaaluulet või lustakaid külajante. Eesti kui kogu eestikeelset maad hõlmava sõna mõtles välja lehetoimetaja Jannsen. Tartu renessansi Tõnisson. Nooreestluse Suits ja Tuglas. Ja nad kõik kirjutasid, kirjutasid, et sõnum leviks kõigini ja teeks terve rahva üksteise mõttekaaslasteks.
Tänapäeva sõnumid on välkkiired ja vastavalt lühikesed. Alati ei pruugi lühike olla sisukas. Keele mõõtmatu tulvajõgi on meie sõnavaras kuivamas tarbekeele ojakeseks. Kust me saamegi oma kirjandusliku keele rikkust ammutada, kui valime omaenda allika anni asemel võõramaa keele veinipudeli – peene küll, aga teps mitte meie endi oma.
Eesti kirjandus on elus! Meil on pool tuhat kirjanikku, kelle jaoks kirjandust luua on eluülesanne. Jätkuks vaid lugejaid.
„Kesse viitsib,“ oleme kuulnud kirjandusklassika lugemise kohta öeldavat. Lugemine olla raske töö. Vastuseks sobib Tammsaare kuulsaim lause: „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!“
Elagu Tammsaare, elagu eesti kirjandus, elagu armastus lugemise vastu! Head eesti kirjanduse päeva!
📖🇪🇪
