Vaadake ilmaimet - mina, 600aastane mõis, Facebookis! Mis ma oskan öelda, ajaga tuleb kaasas käia. Kindlasti pakub nii mõnelegi huvi, mida minusugune vana känd sotsiaalvõrgustikus teeb. Ma isegi olen üllatunud, aga mul ei jäänud enam midagi üle. Vaadake, asi on niiviisi, et mul on hirm. Suur hirm. Nagu kõik mõisad, kardan ma kohutavalt lagunemist. See on meil, mõisatel, nisuke kollektiivne foobia
nagu teil võib-olla ämblikud, kõrgused või internetiühenduse katkemine. Ja tõtt-öelda pole mul nii suurt hirmu lagunemise ees olnud juba oma mitusada aastat. Jah, 20. sajandi alguse sõdade ajal olid samuti ärevad ajad, eriti siis, kui pool Antsla linna Teises maailmasõjas minema pühiti. Kuid praegune hirm on veidi teistsugune. Ma olen varemgi ühe korra ära lagunenud, aga tol ajal olin ma alles noor ja roheline vasallilinnus. Olid sõjad, võideldi, purustati – seda juhtus paljude linnustega. Kuid toona, 17. sajandil, oli mu kõverast järvest vesitõke kui kaitsemehhanism jätkuvalt väga hea eelis, niiet ma ei pidanudki kaua ootama, mil ehitati uued hooned. Mind oli inimestele vaja ning ma olin üks Lõuna-Eesti suurimatest mõisatest. Olid ilusad ajad. Alles hiljuti vajati mind erinevate koolide majutajana. Nüüd on teisiti. Ma kardan, et kui ma nüüd ära lagunen, ei ehita mind keegi enam kunagi üles, sest mind pole otseselt enam vaja. Aga ma üritan siiski enda eest võidelda. Mu Peahoonel pole enam eriti aknaid, kus ees oleksid klaasid. Kuhugi on kadunud vihmaveerennid. On kurjade kavatsustega inimesi, kes on eest võtnud mõned uksed ja kangutanud akende eest ära sinna kaitseks löödud lauad ning käinud uurimas, mida Peahoone sisemusest annaks rahaks teha. Mu pargi nõlvadel ei kelguta enam lapsi. Väravapostidel on koha leidnud mitte just eriti kunstipärane graffiti. Nagu näete, olen täbaras seisus...
Riigi Kinnisvara AS üritab mulle juba mitu aastat ostjat leida. Ma ise mõtlen, et siin Facebookis olles ehk õnnestub mul oma tulevikku natukenegi mõjutada, sest olgem ausad – kes ikka RKASi lehel kuulutusi uurimas käib. Lisaks on vist pea kõik, kellele ma korda lähen, samuti siin Facebookis. Mu soovid on üsna tagasihoidlikud: ma tahaks lihtsalt mitte ära laguneda. Kõik, kellele ma natukenegi korda lähen - ka lihtsast meeldimisest-laikist piisab. Mu lehte võib jagada ka, kuid paraku pole mul mitte midagi kampaania korras välja loosida. Ma loodan, et inimesed sisimas jätkuvalt hoolivad minust. Kes teab, ehk leidub isegi selliseid inimesi, kellel on ideid, kuidas mind lagunemast päästa – tänapäeval leiavad rahastust ju igasugused ulmelised projektid veelgi ulmelisematest allikatest ning iga edulugu algab ikka sellest, et astutakse esimene väike samm, tehakse ots lahti. Facebooki tulemine ongi minu esimene väike samm. P.S Kellel on minuga seotud lugusid ja legende, jagage neid ka teistega. Sama käib fotomaterjali kohta. Teie toetus on mulle väga oluline. Aitäh! Teie Vana-Antsla mõis
