16/06/2026
" Maarja Vaino hoiatab, et eesti keele positsioon Eestis on muutumas ebakindlaks, sest riik on keelenõuded aastate jooksul liiga lõdvaks lasknud. Avalikus ruumis, eriti Tallinnas, kostab eesti keelt üha vähem ning teeninduses, reklaamis, meditsiinis ja riiklikus suhtluses kasutatakse sageli vene või inglise keelt. Autori hinnangul süvendab probleemi vähene järelevalve ja karistuste nõrkus, kuid vastutus ei lasu ainult riigil. Ka eestlased ise loobuvad liiga kergesti eesti keelest, minnes võõramaalasega suheldes kohe üle vene või inglise keelele. Nii antakse signaal, et eesti keelt polegi Eestis vaja õppida ega kasutada.
Vaino näeb selles rahvusliku enesekindluse puudust ja alaväärsuskompleksi. Tema arvates vähendavad eesti keele tähtsust ka kool, avalik kultuuriruum ja keeleinstitutsioonid, kui kirjakeele nõudeid lõdvendatakse ning emakeel taandatakse vaid praktiliseks tööriistaks. Autor rõhutab, et keel ei ole üksnes suhtlusvahend, vaid rahvusliku identiteedi, mälu ja kultuuri kandja. Kui eestlased ise eesti keelt ei kaitse ega kasuta, võib Eesti muutuda pelgaks administratiivseks üksuseks.
Eesti rahvas ei jää kestma, kui ta seda ise ei taha. Aga kui juba midagi kord tahtma hakata, siis pole miski võimatu."
Maarja Vaino arvamus panem sügavamat mõtlema meie emakeele tähtsusest ja positsioonist tänasel päeval. Siin Vastemõisas seda praegu veel ei tunneta, millest Maarja räägib, kuid "aeg on kiire lendama"...
Mis peaks juhtuma, et eestlased hakkaksid aduma, et annavad ise praegu jupikaupa käest ära oma sajanditepikkuse pingutuse vilju – rahvuslikult väärikat haritust, kõrgtasemel rahvuskultuuri, rikast ja mitmekesist kirjakeelt, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
