07/07/2026
𝐌𝐚𝐫𝐭 𝐇𝐞𝐥𝐦𝐞: „𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐯𝐚𝐣𝐚𝐛 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮 𝐩𝐫𝐞𝐬𝐢𝐝𝐞𝐧𝐝𝐢𝐤𝐬 𝐦𝐢𝐭𝐭𝐞 𝐬õ𝐣𝐚𝐯ä𝐞𝐥𝐚𝐬𝐭, 𝐯𝐚𝐢𝐝 𝐝𝐢𝐩𝐥𝐨𝐦𝐚𝐚𝐭𝐢!“
EKRE aseesimees ja ainus ametlik presidendikandidaat Mart Helme kommenteerib tänast Eesti julgeolekuolukorda, kus on selgunud, et Eestis enam Ameerika kui meie kõige suurema ja tugevama liitlase vägesid ei olegi.
Mart Helme: „Eesti vajab praegu presidendiks mitte sõjaväelast, vaid diplomaati.
Praegu on kujunenud niisugune olukord Eesti julgeolekuga, kus võimul olnud liberaalide ja sõjaparteilaste poolt on Eesti julgeolek sisuliselt hävitatud.
Eesti on maharelvastatud Ukraina abistamisega, on hävitatud sellega, et rahad on ära kulutatud korruptiivsel moel, nii et tegelikku riigikaitse tugevdamist ei ole toimunud, aga samal ajal sõimatakse, Ameerika Ühendriike, eelkõige president Trumpi, uskudes, et see nagu suurendaks Eesti julgeolekut. Ja ega siis ei ole midagi imestada, et Ameerika viib oma üksused Eestist minema.
See loomulikult ei ole seotud ainult meie tühiste ja Washingtonis tundmatute michalite ja muude tegelaste Trumpi vastaste sõnavõttudega otseselt, tegemist on ameeriklaste laiemate plaanidega – oma vägede kohalolekut Euroopas järjekindlalt vähendada. Ameerika on ümber orienteerumas oma julgeolekut ja välispoliitikat läänepoolekerale – Ameerika mandrile ning Vaikse ookeani regioonile.
Mis puudutab nüüd meie julgeolekut, siis ameeriklased on selgelt ütelnud, et Euroopa julgeoleku tagamine peab jääma eurooplaste enda mureks.
Eurooplased peavad leidma selleks ise vahendid. Jah, ameeriklased on valmis müüma oma relvastust ja aitama üles ehitada vajalikku sõjatööstust ning infrastruktuuri, aga see ei saa toimuda Ameerika maksumaksja kulul, nagu see on siiamaani toimunud. Kui Euroopa ei saa sellega hakkama, siis on see Euroopa, mitte USA mure.
Nüüd meil on kohe-kohe tulemas NATO tippkohtumine. Me ei tea täpselt, mille üle seal kauplema hakatakse, aga raha on ilmselt üks keskne teema.
Ja me võime väga selgelt näha, et Euroopa on selles küsimuses täiesti lõhki.
Ühelt poolt on need, kel on eksistentsiaalne hirm, eelkõige omaenda saamatuse tulemusel nagu nt Balti riigid – meil ei ole ju mingisugust reaalset ja tõsiselt võetavat kaitsevõimet praeguses olukorras! Me püüame end lunastada kaitsekulude tõstmisega, et Ameerika mingi vihmavarju serv meie kohale meid endiselt katma jääks. Taome vastu rindu, et 5,4 % meie SKP-st läheb kaitsekuludeks. Noh, mida see 5,4% konkreetselt annab, sellest meil ei räägita!
Mingisuguste naeruväärsete kraavide kaevamine kuhugi Kagu-Eestisse… see ei ole ju 5,4% suuruse kulutusega mitte mingisugune tõsiseltvõetav saavutus.
Ameeriklased praegu püüavad eurooplastele peale suruda vajadust kaitsekulude tõstmiseks, et sellega kaasneks mingit efekti andva investeerimise vajaduse, aga me näeme, et Euroopas on ühelt poolt need, kellel on surmahirm – nagu meie, kes me oleme harjunud praalima Ameerika uncle Sami seljataga, aga kui uncle Sam on meile selja pööranud, siis pole enam kusagilt praalida.
Teiselt poolt on riigid, kes on väga selgelt öelnud, et nemad ei kavategi kaitsekulusid tõsta ja ei kavatse nö ei tea kelle huvides sõdima hakata. Need riigid on siis Itaalia, Hispaania ja Ungari. Ja siis on veel sellised riigid nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja veel mõned, kes püüavad jätta muljet, et meie võtame kaitsmise enda õlgadele, aga see kõik võtab aega ning ärge sundige meid astuma samme, mis meile sisepoliitiliselt on vastuvõetamatud.
See kõik tähendab seda, et laske meil aeglaselt ja rahulikult atra seada ja see omakorda tähendab, et sisuliselt NATO-t ei eksisteeri.
See, meie julgeoleku põhigarant – meie olemegi NATO, on lakanud sisuliselt olemast.
Muidugi tuleb Ankarast kohe rida hurraa-patriootlikke avaldusi, kuidas NATO on tugevam kui kunagi varem ja NATO koostöö on parem kui kunagi varem ja NATO raskuskese tuleb nüüd Euroopasse ja Euroopa võtab enda kaitsmise oma õlule, aga reaalses elus tähendab, see seda, et NATO on paralüüsis.
See tähendab seda, et mida mina ütlesin aastal 2019: meil on NATO kõrvale vaja plaan B-d! See ongi nüüd käes, aga meil ei ole seda plaan B-d.
Ja teiselt poolt on nüüd see, mida ma olen viimased kaks aastat rääkinud, et kui NATO paralüüs jätkub ja USA viib oma fookused mujale, siis uues Euroopa tekkivas geopoliitilises olukorras on vältimatu meie sattumine nö halli tsooni – puhvertsooniks enda eest seista suutvate riikide ja Venemaa vahel.
Me oleme siis see puhvertsoon, mille julgeoleku tagamine ei ole mitte kellegi mure! Mitte kellegi mure ei ole, peale meie endi!
Meil selleks aga võimekust ei ole!
Ja seni, kuni jätkub selle seltskonna võimul püsimine, kes meil praegu on ja selle seltskonna seljataga olev täiesti mõistusevastane sõjapartei poolne ässitamine, liigume me rahvuse ja riigina katastroofi kursil.
Kui me paneme kõik selle nüüd presidendivalimiste konteksti ja vaatame neid sõjapartei nimesid, mida meile positiivses toonis avalikkuse ette lükatakse, saame me teha vaid ühe järelduse: Eesti ei vaja selles olukorras presidendiks mitte sõjaväelast, kes endiselt nagu pimedusega löödu jookseb Venemaad tükeldama ja põlvili suruma, vaid me vajame diplomaati, kes on võimeline Eesti välja viima sellest hulluse paradigmast, kuhu sõjaparteilased ja süvariigi käsilased on meid manööverdanud. Ja selleks on vaid üks võimalus, selleks on EKRE presidendikandidaat!“
