01/06/2026
Seni on tehtud väga vähe uurimusi infraheli mõju kohta organismi füsioloogilistele protsessidele.
Nüüdseks on kogutud üle maailma tuhandeid teateid tõsistest tervisekahjustustest turbiinide mõjusfääris.
Tuulikute majanduslikku tasuvust on palju rehkendatud ja tulemus on alati negatiivne.
Kuigi enamik uurijaid väidab, et infraheli ei ole probleemiks kaasaegsetele tuuleturbiinidele, on küsimus endiselt lahtine ja vajab täiendavat uurimist, kirjutab Kalle Toomemaa.
Tuulikute võimaliku kahjuliku mõju üle käib juba mõnda aega vaidlus. Enamik uurimusi on leidnud, et ei ole mingeid statistiliselt olulisi tõendeid, mis näitaksid tuuleturbiinide negatiivset mõju tervisele (Schmidt and Klokker, 2014). Eesti terviseamet kuulutab, et tema missiooniks on tegutseda rahva tervise ja hea elukeskkonna nimel, ja väidab samuti, et puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid otsest seost tuuleparkide pikaajalise kokkupuute ja tervisemõjude vahel. Ajakirjandus omalt poolt lisab hoogu juurde ja nii kujuneb mulje, et tuulikud ei avalda mitte mingit kahjulikku mõju keskkonnale ja elusloodusele, ka nende rajamine on loodussõbralik tegevus ja visuaalselt nad kaunistavad maastikku, lisavad sellele uudsust ja põnevust. Siinkohal tekib muidugi küsimus, et miks neid ei taheta püstitada Tallinna ümbrusse – maale ja merre. Oleks ju igati ratsionaalne.
Tartu Ülikooli värske uurimus (mis seisnes vaid kirjanduse lugemises) tõdeb, et tuulikutest lähtuval piirnormidesse jääval infrahelil, madalsageduslikul müral, elektromagnetväljal ja vibratsioonil ei ole negatiivset mõju tervisele. Sellepärast on Eestis kehtestatud müra lubatud piirnormid: elamu lähedal õues päevasel ajal 50 dB ja öösel 40 dB, siseruumides aga päeval 30 dB ja öösel 25 dB (Veber et al, 2025). Need arvud ütlevad vähe tavainimesele. Aga autorid nõustuvad, et tuulikud siiski häirivad inimesi, tekitavad pidevat häiritust. Neid häirivad muutunud vaade maastikule, labade küljes vilkuvad tuled, peegeldused labadelt, varjude vilkumine tubades ja labade varjude libisemine üle maastiku. See olevat aga psühholoogiline probleem: need, kes usuvad, et tuulikud on tervisele kahjulikud, kaebavad rohkem häiritust ja neil esineb ka rohkem eneseraporteeritud terviseprobleeme. Olulist osa mängivad siin meediast saadud teadmised ja ootused ning internetist leitud valeinfo. Samas väidetakse, et talunikud, kes said tuulikutest majanduslikku kasu, olid tuulikutest väga vähe häiritud ja raporteerisid vähem tervise- ja uneprobleeme (Veber et al, 2025). Siin on avastatud täiesti uus fenomen: raha päästab haigustest! Võib-olla peaksid ka arstid hakkama haigetele raha jagama.
Nimetatud uurimuse autorid väidavad, et nad töötasid läbi suure hulga teadusartikleid ja ei leidnud ühtegi eelretsenseeritavates ajakirjades avaldatud artiklit, mis näitaksid tuulikute tekitatud müra seost kliiniliselt väljendunud tervisemõjude vahel. Ometi mina olen leidnud, ja need on soliidsed teadusajakirjad (impact factor 3,2–3,8). Niisuguste artiklite ja faktide eiramine on kuritegelik. Siinkohal on sobilik meenutada teaduses laialt tuntud tõsiasja: uuringud, mis on sponsoreeritud eraorganisatsioonide või töösturgruppide poolt, võivad olla, ja sageli ongi, äriliselt kallutatud, seega nende usaldusväärsus on madal (Phipps, 2007). Lühidalt öeldes, kes tellib ja rahastab, see saab ka soovitud tulemused. Kui lisada siis veel teaduse kiire allakäik tänapäeval (mida kuidagi ei päästa ka rohke rahastamine), ja teadmine, et suur, isegi valdav osa, avaldatud uurimustest on võltsingud (Ioannidis, 2005), kahaneb usaldusväärsus veelgi. Ka hiljutine uuring, kus analüüsiti 45 miljonit teadusartiklit ja 3,9 miljonit patenti, kinnitab, et kuigi tänapäeval ilmub rohkem teadusartikleid kui kunagi varem, nende kvaliteet ehk teaduse produktiivsus näitab massiivset lausallakäiku. Üha vähem ilmub läbimurdelisi ehk lõhestavaid uurimusi (disruptive science), mis oleksid võimelised tõukama teadust ja tehnoloogiat uutes suundades (Park et al, 2023).
Niisiis, avaldatud on nii tuulikute kahjulikku mõju kinnitavaid kui mittekinnitavaid artikleid. Kõik uurijad on aga ühel meelel selles, et uuringuid on seni tehtud vähe ja see ei ole piisav kindlate ja usaldusväärsete järelduste tegemiseks. Vaja on teha rohkem ja pikaajalisi uuringuid, aga need peaaegu puuduvad. See on meie tänase päeva olukord, ja see peaks olema väga ettevaatlikuks tegev.
Kas infraheli on süüdlane?
Infraheli (sagedusega alla 20 Hz) on ammust ajast peetud tervisele kahjulikuks. Tuuleteoreetikud ei saa sageli aru, kuidas saab tuulikutest lähtuv infraheli olla kahjulik, kui samas igapäevased infraheli- ja madalsagedusliku heli allikad, nagu tugevad tuuled, maantee,- rongi- ja lennuliiklus ja looduse hääled (merelainetus, vulkaanipursked, atmosfääri aktiivsus, isegi südamelöögid, verevool jms) seda ei ole. On tehtud isegi rumalaid laborikatseid, kus patsiente mõjustati infraheliga lühikese aja jooksul (5 või 30 minutit). Mingeid negatiivseid tervisemõjusid ei täheldatud (Roscizewska et al, 2025). Siin on ju ilmselge erinevus: laborikatsetes mõjustati väga lühikese aja jooksul, maastikul kestab mõju aga pidevalt – kuid ja aastaid. Teisalt on teada paljudest loomkatsetest, mis on näidanud infraheli negatiivset mõju südamele, maksale, kopsudele, närvisüsteemile. On leitud, et infraheli kõrge tase (üle 100 dB) kahjustab südamelihase kokkutõmbumise võimet (Chaban et al, 2021). On katseliselt leitud ka, et pikaajaline infraheli mõjub negatiivselt mitmetele aju funktsioonidele (Forlim et al, 2024). Ja üldiselt on teada, et tuulikute tekitatud müra iseloom on omapärane ja tüütav ning erineb palju teiste müraallikate, nagu rongi- ja maanteeliikluse tekitatud mürast. Juba madalam tuulikute müratase häirib rohkem kui kõrgem liiklusmüra tase. Lisaks on tähtis ka see, et kaasaegsed suured tuuleturbiinid genereerivad infraheli palju kõrgemal tasemel kui vanemad väiksemad turbiinid (Mattson et al, 2026).
Infraheli on salakaval – nähtamatu ja kuuldamatu. Ta on segatud madalsagedusliku heliga ja jõuab meieni sagedaste lühiajaliste õhusurve muutustena. Väga p**k infraheli lainep**kus võimaldab tal läbida erinevaid tõkkeid, nagu ehitised ja maastik, ja levida p**kade vahemaade taha (rohkem kui 10 kilomeetrit), säilitades sealjuures energiat ja jäädes suhteliselt stabiilseks. Seetõttu tavalised mürabarjäärid on tema vastu ebaefektiivsed. Infraheli võib genereerida kinnises ruumis seisvaid laineid, mis resoneerudes võivad tõsta heli taset ruumis. Näiteks kui väljas on 80 dB, siis ruumi sees võib olla 100 dB (Chaban et al, 2021).
Niisiis, kuigi enamik uurijaid väidab, et infraheli ei ole probleemiks kaasaegsetele tuuleturbiinidele, on küsimus endiselt lahtine ja vajab täiendavat uurimist. Infraheli osatähtsus tuulikutest lähtuvate kahjulike mõjude tekitamises on ebaselge. Seni on tehtud väga vähe uurimusi infraheli mõju kohta organismi füsioloogilistele protsessidele. Märgitakse, et meie arusaamine infraheli pikaajalise mõju tagajärgedest jääb väga primitiivsele tasemele (Salt and Lichtenhan, 2014).
Tuulikute mõju elusloodusele
Loodus on meie kodu ja eksistentsi alus. Inimene võib ennast ülbelt pidada kõrgeimaks olendiks, kuid ta on oma missiooni ja elu mõtte ammugi kaotanud ja mandub üha kiirenevas tempos. Kõrgem olend ei pea loomulikult kellegi teisega arvestama, ta teab ise, mis on temale hea ja oma heaolu nimel ka tegutseb. Loodust pole ju kellelegi tarvis, kui, siis vaid niipalju, kui teda saab rahaks muuta. Kõik teised eluvormid ei oma õigust elule ega eluruumile. See on meile sügavalt sissejuurdunud liigiline egoism.
Juba tuulikute rajamine on loodust hävitav protsess. Esmalt lükatakse loodus kõrvale, rajatakse kaevandused ja ehitusplatsid, hiiglaslikud elektriliinid, laiad teed, et hiigelsuured detailid kohale vedada. Kõigi nende suurehitiste jaoks tuleb mets hävitada, pinnas raadata, – ja kõik see on loomulikult roheline tegevus – ikka rohelise energia jaoks. Turbiinidele ehitatakse kindel vundament mõõtmetega 18–22 meetrit ja paksusega 2,5–3,5 meetrit. Selleks valatakse maasse kuni 2000 tonni betooni, lisaks paigaldatakse armatuurterast 60–100 tonni.
Rohkesti võib leida uuringuid, mis näitavad tuulikute kahjulikku mõju elusloodusele. Linnud ja loomad ei suuda kergesti kohaneda tuulikute ja tuulefarmide kohaloluga ja nad lahkuvad ja nende populatsioon võib pöördumatult kahaneda, elurikkus väheneda. 2/3 uurimustest on näidanud, et loomad, ja eriti linnud, lahkuvad kuni viie kilomeetri raadiuses tuulikutest. Erinevate lahkuvate liikide vahel on suur erinevus. Linnud näitasid 20 korda suuremat aktiivsust territooriumil, mis asus tuulikutest rohkem kui viie kilomeetri kaugusel. Kuid viie kilomeetri raadiuses jätsid nad oma territooriumi ja pesad maha. Käsitiivalised lahkusid uuringute järgi kuni ühe kilomeetri raadiuses. Kaugemate alade kohta andmed puuduvad. Aga põhjapõdrad lahkusid mitte tuulikute ehitamise ajal, vaid siis, kui need tööle hakkasid, ja kaugele, isegi kuni 15 kilomeetrit (Tolvanen et al, 2023). Nii on kindlalt järeldatud, et tuulikute ja tuuleparkide negatiivne mõju elusloodusele võib levida paljude kilomeetrite taha. Ja siinkohal oluline täiendus: kõik need äsja toodud uuringud on tehtud väiksemate tuulikutega – kõrgusega 50–99 meetrit (Tolvanen et al, 2023).
Rohkesti võib leida uuringuid, mis näitavad tuulikute kahjulikku mõju elusloodusele.
Vahetevahel on justkui naljaviluks räägitud, et pöörlevad tuulikulabad võivad linde tappa. Üldmulje on aga niisugune, et hukkuvad ikkagi vähesed linnud, ka looduses hukkub neid, kasvõi röövlindude saagiks langedes. Ometi peaksid kõik teadma, et hukkuda võivad nad ka rohkearvuliselt, sest tuulikulabad on neile nähtamatud – udus ja pilvedes.
Huvitavaid andmeid on andnud laiaulatuslik uuring Hiinas. Selgus, et taimekasv vähenes märgatavalt 1–10 kilomeetri raadiuses ja taimemassi koguproduktiivsus vähenes palju 1–7 kilomeetri raadiuses (Gao et al, 2023). Märgitakse, et turbiinide müra ja vibratsioon võivad kahjustada vegetatsiooni ja pinnast, aga tuulikulabade pöörlemine tekitab tugevaid tuuli, põhjustades lehtede kahjustusi ja suurenenud aurumist (Gao et al, 2023). Mainitakse ka, et tuuleturbiinid võivad mõjustada negatiivses suunas taimede tervist ja kasvuperioodi p**kust, suured tuulefarmid võivad muuta pilvede ja udu moodustumist ja hajumist. Tuuliku labade poolt tekitatud õhupöörised toovad kuivema õhu ülemistest õhukihtidest pinnasele lähemale ja samas viivad pinnaselähedase niiskema õhu üles (Adkins and Sescu, 2022).
Lühidalt, loodusele ja keskkonnale on tuulikud kindlasti kahjulikud.
Tuulikute mõju tervisele
On vaieldamatu, et tuulikute müra häirib nii inimesi kui teisi elusolendeid. Märgitakse, et see müra on kuuldav 52 protsendil majapidamistest, kes elasid 2–2,5 kilomeetri raadiuses, ja 36 protsendil elanikest, kes elasid 2,5–3 kilomeetri raadiuses ning 25 protsendil majapidamistest isegi üle 10 kilomeetri kaugusel. Nii võib tuulikute müra levida vabalt rohkem kui viie kilomeetri kaugusele ja see sõltub ilmastikutingimustest (Phipps, 2007). Suurtel turbiinidel (2,3–3,6 MW) on müra- ja madalsagedusliku heli tase suurem kui väiksematel (≤2 MW). Enamik uuringutest on tehtud 2–3 MW võimsusega tuulikutega (Dunbrille et al, 2021).
Üheks varasemaks tervisemõjude uuringuks oli dr N. Pierponti uurimus (2009). Ta küsitles perekondi, kes elasid tuulikutest 305 meetri kuni 1,5 kilomeetri kaugusel. Tuulikute võimsus oli 1,5–3 MW. Inimesed kaebasid kõige rohkem unehäireid ja väitsid, et need algasid pärast tuulikute paigaldamist. Kõik perekonnaliikmed ei kannatanud ühtmoodi, mitte igaühel ei tekkinud sümptomeid. Kannatanud märkisid, et sümptomid algasid siis, kui generaatorid alustasid tööd, ja kadusid siis, kui nad läksid generaatorist kaugemale, kuid taastusid nende koju saabudes. Pierpont nimetas kogu kaebuste kompleksi tuulegeneraatorite sündroomiks. Selle põhilised sümptomid on unehäired, unetus, peapööritus, iiveldus, väsimus, kurnatus, peavalu, surve kõrvades, vile või kumin kõrvades, nägemise hägustumine, pulsi kiirenemine, kontsentreerumis- ja mäluprobleemid, paanikaepisoodid (Pierpont, 2009). Enamik inimesi ei suutnud seda olukorda taluda ja üheksa perekonda 10st, kes kaebasid erinevaid sümptomeid, müüsid oma kodud maha või jätsid need maha ja lahkusid (Pierpont, 2009).
Nüüdseks on kogutud üle maailma tuhandeid teateid tõsistest tervisekahjustustest turbiinide mõjusfääris. Teateid on tulnud USAst, Kanadast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Iirimaalt ja mujalt (Dunbrille et al, 2021), kuid mitte Taanist, kus on püstitatud väga palju tuulikuid (mitte küll väga kõrgeid, enamik mitte üle 100 meetri). Nii on siinkohal põhjust kahtlustada uuringute kallutatust. Soomes tehtud uuring andis tagasihoidlikud tulemused: tuuleturbiinidega seotud sümptomid esinesid 15 protsendil elanikest, kes elasid kuni 2,5 kilomeetri kaugusel lähimast tuulikust ja 5 protsendil neil, kes elasid kaugemal (Maijala et al, 2020). Austraalias tehtud uuring tuvastas, et 84 protsenti kaebustega küsitletutest, kes elasid 700 meetri kuni 3,5 kilomeetri kaugusel tuulikutest, kannatasid kahjulike tervisemõjude all nagu häiritud uni, kõrgenenud müratundlikkus, ärrituvus, rahutus, peavalu, halb enesetunne, kõrgenenud vererõhk, surve rinnus ja kõrvatrummidel, paised, paanikahood, sumin kõrvades, väsimus, iiveldus, peapööritus, silmade pinge ja alanenud elukvaliteet. Märgitakse, et kui tuulikud seiskusid, siis sümptomeid ei ilmnenud (Thorne, 2012). Sarnaseid teateid on paljudest maadest ja isegi kuni 8 kilomeetri kaugusel tuulikutest. Kanadas uuriti perekondi, kes elasid 10 kilomeetri raadiuses tuulikutest. 67 perekonnast, kes kurtsid tervisehädasid, 32 jätsid oma kodud maha ja lahkusid, 31 plaanisid seda teha ja vaid neli jäid oma majja paigale (Dunbrille et al, 2021).
Niisiis, kokkuvõtvalt: tööstuslikud tuuleturbiinid, kui nad asuvad elamule liiga lähedal, võivad kahjustada ja sageli kahjustavad inimeste tervist (Pierpont, 2009; Shepherd et al, 2011; Jeffrey et al, 2013; Dunbrille et al, 2021). Asja kainelt arutades on ju niigi selge, et pidev müra, mida tuul igast suunast ka kaugemalt kohale kannab, mõjub kõigele elavale kahjustavalt.
Tuulikute majanduslik kahjumlikkus
Majanduslikku tasuvust on palju rehkendatud ja tulemus on alati negatiivne. Seda kinnitab ettevõtlus paljudes maades, kus tuulikud töötavad kahjumiga. Majanduslikku tasuvust ei ole kuidagi võimalik ette arvestada, kui kogu tootmine sõltub loodusest ehk tuulest. Loodus on muutlik ja ettearvamatu. Hea näide on tänavune sügis ja talv, kui palju on olnud ilusaid tuulevaikseid päevi. Ja kui ilm annab nii tuult kui päikest, on kogu laialdases regioonis korraga ületootmine, aga salvestada pole kuhugi. Tarbijale lubatakse mütoloogilist odavat elektrit, meelitatakse teda elektri hinna alandamisega armetute sentide võrra. Kogu see hiigelprojekt kogu maad katva «rohelise» elektrijaama rajamisest on väga kallis. Lisaks vajavad tuulikud hooldust ja remonti, ja see tuleb teha 300 m kõrgusel. Tõsi küll, liftiga saab üles sõita ja teha põhilised hooldustööd vastavas ruumis. Kuid labade remondiks tuleb hiire kombel labade sisse ronida või teha seda väljas, taevastes kõrgustes. Elektrit salvestada me ei oska. Pliiaku leiutati 1859. aastal, arengut ei ole toimunud, aegunud tehnoloogiale ei ole leitud uut asendust. Akupangad on kallid ja ei kesta kaua. Nii ei paista kusagilt elektri hinna alanemist, pigem see tõuseb järsult. Ka Taanis, kus on palju tuulikuid, on elektri hind väga kõrge, üks Euroopa kallimaid. Niisiis, odav elekter on müüt, või lausa pettus, elekter on kallis ja jääb kalliks. On rumal mõelda, et maailmas, kus kõik üha kallineb, saab elektri hind jääda samaks või isegi langeda. Aga tarbijal, kes maksta ei jõua, on alati võimalus alandada ise oma elektriarveid, lihtsalt vähem tarbides.
Perspektiivitu tulevik
Meie elule annab sisu ja mõtte tarbimine, ja ikka rohkem ja rohkem. Nii on ka elektriga. Meile kõigile on antud korraldus, et juba lähiajal peab elektri tarbimine palju kasvama. Teisiti ei saa me õnnelikeks. Samas juba 1992. aastal ja hiljem 2017. ja 2020. aastatel hoiatasid maailma teadlased, et kui me samamoodi jätkame, saabub ökoloogiline katastroof (Ripple et al, 2020). Nüüdseks on hoiatusele kogutud üle 1700 allkirja 158 maalt. Näib, et inimkond ei hooli sellest lähenevast ohust ja jätkab endistviisi oma röövellikku ja laastavat eluviisi. Esimesest hoiatusest on möödunud üle 30 aasta ja palju midagi muutunud ei ole. Järsult on kasvanud kasvuhoonegaaside emissioon, globaalne metsade hävitamine, liha tootmine ja tarbimine, liikide väljasuremine ja looduse vaesustumine, ookeanide surnud alade suurenemine (Ripple et al, 2020). Süsiniku emissioon on kiirel tõusuteel ja fossiilsed kütused jäävad domineerivaks (taastuvate energiate kasutus on umbes 15 korda madalam). 2021. aastal tõsteti näiteks Ameerikas järsult (107 protsenti) fossiilsete kütuste subsiidiume. Mets põleb igal aastal miljonitel hektaritel, koos kõigi elusolenditega, ja vallandab samuti mingi osa CO2 atmosfääri. Nii näiteks hävis 2023. aasta Kanada metsapõlengus 16,6 miljonit hektarit metsa ja see põhjustas CO2 emissiooni koguses rohkem kui 1 gigatonn. Samal ajal kogu Kanada kasvuhoonegaaside emissioon oli 0,67 gigatonni CO2 (Ripple et al, 2023). Ookeanide tervis on meil tõsiselt kahjustatud, nende happesus langeb ja temperatuur tõuseb, jätkub nende täitumine meie plastikujäätmetega, mis piinavad ja tapavad mereasukaid, jätkub põllumaade mürgitamine ja viljatuks muutmine jne.
Niisugust hävinguprotsessi on püütud pidurdada ja kuulutatud meie põhivaenlaseks fossiilsed kütused ja looduslik gaas, CO2, just see põhjustab kliimasoojenemist ja on kõigi hädade põhjuseks. Rohelised tuulikud päästavad! Ometi ei ole siiani selge, kui suur osa on kliimasoojenemises inimtekkelisel CO2-l, teadlased ei ole siin sugugi ühel meelel. Keegi ei oska ka öelda, kui palju mõjustavad CO2 ja temperatuuri tõusu hoopis suuremastaabiline metsade maharaiumine (n-ö sõda looduse vastu), globaalsed metsatulekahjud, ookeanide kui põhiliste hapniku tootjate kahjustamine. Oma osa annavad vulkaanipursked, kuigi küllalt tagasihoidliku. Aktiivselt purskavaid vulkaane on maakeral umbes 20 ringis ja nende kogu CO2 emissiooni hulgaks arvatakse 0,13–0,4 gigatonni aastas, seega arvutuste järgi 40–100 korda vähem kui inimtegevus. Samas jälle vulkaanid eritavad olulisel määral vääveldioksiidi (SO2), ja see soodustab hoopis kliima jahenemist (USGS. Science for a changing world). Kui näiteks peaks purskuma mõni hiigelvulkaan, ja see tulevikus kindlasti ka juhtub, võivad saabuval kliima jahenemisel inimkonna jaoks olla katastroofilised tagajärjed. Lisaks on looduses olnud alati soojemaid ja külmemaid perioode, võimalik, et see on seotud Päikese aktiivsusega. Piisab vaid Päikese kiirguse intensiivsuse vähesest muutusest, et meie kliima muutuks ühes või teises suunas. Kokkuvõtvalt, fossiilsete kütuste põletamisel õhku paisatav CO2 on vaid üks osa looduses esinevast süsiniku ringest. Süsihappegaasi mütoloogia on kuulutanud selle peamiseks hädade põhjuseks. Elame hiigelsuure õhuookeani põhjas, mis on palju suurem veeookeanist, ja meie püüded seda hävitada ei tarvitse vilja kanda. Mõned väikeriigid püüavad olla agarad ja teistele eeskujuks, asudes «maailma päästma» ja rajavad kogu maad katvaid tuuleparke. Ometi maailma suurriigid seda ei tee, nii on väikeste pingutus CO2 vähendamisel nullväärtusega. See ei tähenda, et peaksime saastamist ja laastavat eluviisi jätkama. Vastupidi, meie kohus on seda vähendada, elada mitte sõjas loodusega, vaid püüelda rahu suunas ja lasta ka teistel elada.
Niisiis, ökoloogiline katastroof on vältimatu. See on meie valik. Tuulikud mitte kuidagi ei aita seda vältida või edasi lükata.
Lõpetuseks
Lõpuks tagasi tuulikute juurde. Eespool toodud faktid on väga ettevaatlikuks tegevad. Kõik otsustajad ja rahastajad ja ka «arendajad» peaksid väga kaaluma mitte seda, kas see tasub ära või kui palju hakkaks ehk elekter vähem maksma, vaid eelkõige seda, millist kahju see võib teha meie loodusele, rahvale ja isegi riigikaitsele. Jah, siiamaani ei ole julgetud uurida, kui suur on meie kaitsetahe.
Kaitsta riiki, kus elada ei ole võimalik ja inimesed on sunnitud põgenema, ei ole just paljude eelistus. Keda või mida kaitsta? Tuleb küsida ka iseendalt, millist rõõmu pakub niisugune hävitustöö ja millist esteetilist naudingut pakuvad loodusele võõrad vehklevad ja mürisevad hiiglaslikud tehisobjektid. Ka vallajuhid peaksid mõtlema, mis on õige: kas hoida tugevat valda, kus elanike hulk ei kahane, või sundida elanikud põgenema ja oma kodud maha jätma. Ja lõpuks, kui me kohe kuidagi ei saa elada tarbimist piiramata (ja ei taha selles vallas teistest maha jääda), siis tuumajaam on tuuleparkide ohtlikkuse kõrval ju päris roheline.
Ja veel väga oluline detail. Nagu juba eespool öeldud, on enamik tuulikute mõjusid käsitlevaid uuringuid tehtud tuulikutega 2–3 MW. Eestisse planeeritakse aga kuni 300-meetriseid tuulikuid võimsusega 3–7,2 MW. Niisuguste hiigeltuulikute mõjude kohta puuduvad igasugused uuringud.
Tõenäoliselt midagi ei muutu ja meie «ühiskonna arenguplaan» teostatakse. Korraldused ja käsud tulevad kõrgemalt ja kaugemalt. On selge, et see toob kaasa elanike lahkumise elamiskõlbmatutelt aladelt. Seda kinnitas hiljutine Maalehe küsitlus: umbes 70 protsenti vastanutest plaanis lahkuda või vähemalt kaalutles lahkumist, kui mõni trass, tuulik või polügoon lähemale tuleb (Maaleht, 2026). Lahkuvad eelkõige nooremad ja rikkamad inimesed, vanemad ja vaesemad jäävad paika. Aga ka neile, kellele kohe sugugi ei meeldi tuulikud kodu ümbruses, on samuti lohutus: tuulikute terror ei kesta igavesti, surm vabastab.
Me elame Põhjamaal, kus meie sagedasteks saatjateks on külmad tuuled. Need on väga armastatud tuulikute «arendajatele» – oleks ainult rohkem tugevaid külmi tuuli! Kõigile teistele ja ka loodusele meeldivad ilusad tuulevaiksed päevad. Loodame, et suur loodus pakub tulevikus siia meilegi nukra kliimaga kanti rohkem elustavat päikesepaistet ja ilusaid mahedaid tuulevaikseid päevi ja nädalaid.
Kuigi enamik uurijaid väidab, et infraheli ei ole probleemiks kaasaegsetele tuuleturbiinidele, on küsimus endiselt lahtine ja vajab täiendavat uurimist, kirjutab Kalle Toomemaa.
